liriel of nothing important

I was in a hurry to get there on time - I had registered to a course in painting and drawing a few weeks ago, but it turned out to be a busy week and I had had to stop working without completing the task I was currently working on. I just had to get going quickly to get there. I had never been to that house or that room, I had to take into account some time to find the right place. I found the house some 10 minutes before the course was to start. I went in to the door and found myself in a small old entrance room with two further doors. One had sign for another company on it, the other had the sign of the Art Academy I was enlisted to.

That door was locked.

Locked..? There had to be a course starting in ten minutes!

Upon close inspection I found a doorbell with a speaker amongst motley of partially torn ads and announcements. I pressed it. Someone answered on the speaker, asked about where I wanted to go - and right at that moment someone came out the door and I could go in. I hesitated for a moment - I still was not that sure, whether it was the right place - but I went in nonetheless after saying everything was OK to the speaker.

The moment I got in I felt there was something wrong still. I found myself in an empty staircase. After the first afternoon  warmth of summer the staircase was chilly and gloomy. I went up to first floor, found the door with Art Academy sign - but that door, too, was locked. Now I found the doorbell more easily, but this time there was no answer. I waited for a while and pressed the button again. No luck.

Giving up, I looked around at where I was. The staircase continued up for a few more floors. I thought maybe they had a room upstairs somewhere for that course and started up. There were several doors with no signs on them. My steps echoed in the stone, walls had random drawings on them. The bleak stairwell reminded me of 3D shooter games, where you have grey-grey rooms and nobody anywhere to be seen and you have to figure out how to get out of this room - on to the other levels - with the items you have gathered previously. I was hard pressed not to start searching for hidden doors or kicking open any door that seemed to be hiding some room I could continue my quest in. And I have not played such games for years. Vigilant, careful, I sneaked up to the upmost level, where the staircase started to be dangerous, with no railing. I had found nothing useful up here. I was getting desperate.

I looked at the clock - five minutes until the course was supposed to start. Was I really in the wrong place? I remembered the course description - there was no room specified, just the address and Art Academy. I had not printed the description, could it be, that I didn’t notice some specification for the location? Maybe they had official location here but the course was to be held in some other rooms?

I went back to the door with their sign, pressed the doorbell again - with no luck. In addition to my agitation about my course, not being in the right place, the staircase with its floors upon floors started to frighten me as well. I felt haunted and strange, I rather went outside. In the sunlight it seemed strange that such a desolate place could be hiding right beyond that cosy-looking historical house. I used the wonders of our technical age there to get the phone number for the course organisator, to call her (she didn’t answer) and just then, as before, someone stepped out of that door and into the sunlight with a sign “Drawing and painting course” and started pasting it to the door. Happily I stepped in again. Through that door, that was locked before, but now had a carpet stopping it from falling closed; through still bleak corridor and up the staircase to the door, that had seemed the likeliest before. That, too had the sign for my course on it.

Later, after our teacher had spoken to us about how to use skechbooks and sent us out to try it out, draw in it some things we felt strongly about, I went and I couldn’t do anything else, I just had to keep drawing that staircase and nothing else but that.

The first painting I did ever do by myself (not under the guidance of somebody else), years ago, was “Of Who I Am” (see right, click to see bigger, sorry for bad quality). That one surprised even me with how shining the colors were and how right it seemed about me. But it also got me thinking - I don’t think people perceive me like this. Actually, a friend once told me how surprised he was that my paintings always have such vibrant colors and dynamics. That he would have thought they would be darker and gloomier. And he is a friend, someone who knows me quite well!

What is truer then? The picture I drew myself, from inside of me, which I felt was true to the last line - or the picture those closest to me had of me? It took me a while to realize that they are both right. They are not distinct and different, but the same person seen from different perspectives. Just like the parable about blind people, who describe an elephant - one touches a leg, the other an ear, etc and so their descriptions do not and cannot match. That was the same about me and other people. I, the extrovert inside myself, can see myself - but others see my dull and blurred gloomy shell that I have laid layer by layer on this interior.

But why have I hidden it so well? And then I did another painting, Nothingness on the offensive (see right, click to see bigger). That is when I had realized, that I am not the only one that is so shiny, vibrant and dynamic inside. Everybody is. Everybody is special, trying to show that vital self but also frightened of the possibility that somebody could see it leak out. Frightened, and hiding it. Hiding it and dulling whatever is left of what is seen by the others, pretending it is not what it is. Showing only vague glimpses of themselves to their most trusted ones.

I saw this bright self most clearly when my sweet child was just learning to live in his first years. How brilliant he was, how passionate! How spontaneous, how direct, how trusting! And that is how it shows, the shining, vibrant self.

At the beginning we all are like that, even the introverts like me. We try to connect, to share what we feel to be ourselves, but we are not always welcomed to do so. We cannot be so selfish, we are thought - even before we know the word. We cannot do everything we want, we do not always get what we want. We are thought to behave, to follow orders, to do the way it is done.
It couldn’t be any other way. If we want to live together we need the rules, we need the limits, we need respect for other beings that are older and more knowledgeable - or weaker and uninitiated in the ways of human social life. We are called to order, we are taught the right behaviors. This can be done lovingly, carefully, without damaging the self inside, without hiding the real personality inside, let it be open to others still, but in a socially acceptable way.

But others are not ourselves, they are themselves. They can themselves be hiding, they might themselves have trouble protecting themselves, intuitively growling and biting to protect what they perceive as an attack against their most precious treasure. They can be busy living the way it is done, they can be busy acting properly, they can be busy distracting themselves from their true life. They are not really sharing themselves any more, they are afraid, hidden in the shell. That is why too often the tempering goes farther than is needed. Our ego gets bitten, our passions are ridiculed, our notions are laughed at, our thoughts dismissed.

The pain of the denial of that primal closeness that we feel to be our birthright! The pain and loss of that precious shining self! There is no bigger pain than losing part yourself! There is no bigger fear than the fear to lose yourself! And we’ll shelter it intuitively. Shelter it from the hurt, shelter it from the loss. We will lay the layers of the shell, we will hide ourselves behind the proper behavior - or in our bitterness and pain lash out to those that we think can help us be ourselves. We lay the layers one by another, we learn from the disappointments one after another, we cut our tentacles that are trying to reach out still to others, trying to connect the others and in that connection brightening ourselves. Some shelter it so hard, hide it so well, that they themselves even forget that it even exists.

How difficult making that connection can be from inside the shell! How difficult to entrust someone else with something from inside it! The shell is there to make it difficult, but still we long for it. We long for the connection with family and other people. We long for the unity of all people through connected vibrant selves. We long to share and take part. But only in showing yourself can this connection be made. So we show glimpses of it in hope the others will not diminish us and accept the connection. If not, the shell is hardened even more. If they do, we have made a connection, gained a friend and we might be encouraged to carefully show them more and more. And this is what we long for, that sharing of ourselves. This is what we love, the inner selves of others when we have in their passion given a hint of what it might be.

But nobody can share all of what they long to share - the shell is there, the shell is forever. The shell is needed. We cannot share it all. We must always be at our guard, because even the closest friend has their own shell, their own self to protect - and in doing so they might harm ours. So we share only a little, something that is just barely visible through the shell, but is there nonetheless. To be seen, to be heard, to be connected to. And we hide it - behind belittling it ourselves, behind lies, behind pretension. We do this dance of showing and hiding, tempting and then escaping, forever, never really opening up all the way.

And vice versa - we long to see the passion in others, we long to see their inner self, yet we know we cannot break in to get it. We need to give a piece of ourselves in return to get the other opened up voluntarily. And more than that we are afraid that what is offered is rejected - ridiculed, belittled, burned, bitten, torn. And so we’re afraid of it, so some of us don’t.

Still some have so desperately sought the connection that whenever they see a glimpse of the other’s they want to get it so much that they engulf them with everything they can, to incorporate it in their starvation for connection, to rip this tender self apart in the need to connect to it.

Still others have hidden it so well they have forgotten it’s there. They ridicule the notion it exists, they have a shadow of a connection through shared vicious denial of the possibility and then call it friendship. Yet they are always on guard that somebody in their midst could find out they too have that self hidden inside. Some of those say that it is negligible and they want to end their whole life - yet they come to say it to others, searching for connection with others through the impossible notion of giving up the possibility to live - and receiving only pity or contempt, which do not come close to that friendship they inside themselves had envisioned.

But everybody has it, whether they recognize or not, whether they show it or not. Here, here you have part of mine. This shell doesn’t have to be that thick and dense. It might let some of the light through. It might let you connect with friends; it might be your biggest strength instead of a liability to be hidden. This inner self is what gets things done the way you need to be happy. This inner self gives you the source for creating your meaning in life, for connecting with people you wish to connect to. Without it you are nothing. Go search for it inside you! Nurture it, love it - and you will get the connections you long for. At least I believe so. I am not there yet, but I am on my way and I can sometimes thin the shell to give a glimpse - though I am afraid, I am very much afraid of doing so.

Mida ma meelega salgasin, siis kui kirjutasin posti Vormsil puhkamisest, oli fakt, et ma läksin sinna suuresti sellepärast, et mu armas õde ühel päeval rääkis mulle oma unistusest, et ma võiksin temast ja tema boyfriendist ühe maali teha. Ja tal oli lausa konkreetne pilt, mille põhjal ta seda tahtis saada. Ta keelitas tükk aega. Mina muidugi vaidlesin vastu. Nimelt ma maalin ju eelkõige hobi korras ja ainult enda lõbuks ja ei püüa sugugi elu jäljendada - pigem ma väldin kujundeid, mis liialt selle kõige suurema kunstniku töid võiksid meenutada. Ja ma ei oskagi õieti siis reaalset elu jäljendada - vaadake mu maale, kui ei usu. Ja inimese maalimine, eriti inimese maalimine, kellest ma hoolin, on kõikidest võimalikest kõige keerulisem ülesanne, sest lisaks mulle õige tundumisele peab see tingimata meeldima ja õige tunduma ka pildilolijatele. Ja antud juhul on neid suisa kaks. Ja mis siis, kui midagi välja ei tule? Siis on pettumus ju suur. Ja kust ma selle aja võtan, sest ma pean ju tööl käima ja sellise asja tegemine võtab meeletu aja.

Tegelikult niipea kui ta soov oli minuni jõudnud, käis mu peas klikk!, puzzle tükid kukkusid õigetele kohtadele ja ma teadsin täpselt, et ma teen seda ja teen seda nii hästi kui ma iganes suudan. Ma tundsin, et ma tahan, sest see on lihtsalt õige. See on just sedasorti asi, mida ma teen, kui keegi mainib mulle, et ta tahab midagi saada. Ja teen esimeseks ettejuhtuvaks sündmuseks (Disclaimer: Alati see ei õnnestu. Ja ma väga loodan, et keegi sellise teksti peale ei hakka seda ära kasutama, et ma sellise iseloomustuse enda kohta praegu avalikustasin. Jutuajamise peale on selliseid katseid kahjuks juba olnud…). 

Ja lisaks sellele oli mul täiesti selge ka, kuhu ma selle maalin. Nimelt on juba kaua - vähemalt aasta, ma arvan, et kaks - seisnud minu juures maaliasjade juures üks raam. Selle raami sees oli kunagi peegel ja kõigepealt kuulus see peegel minu teadmist mööda minu vanaemale - ma ei välista, et ta on kunagi kellelegi teisele veel kuulunud, aga arvestades tema nõukogudelikult praktilist ja sugugi mitte vanaaegset välimust, ma arvan, et tema elu enne mu vanaema peeglilauale sattumist koosnes tehases masstoodanguna toodetud saamisest, poodi transpordist ja sealt peale sobilikku ostu-müügi tehingut minu vanaema tolleaegsesse elukohta transpordist.  

Edasi ma olen üpris kindel, et mu vanem õde suutis kuidagi vanaema veenda, et temal on seda hoopis vaja - aga ka sellest ei ole mul kindlat mälestust. Võimalik täiesti, et minu omandusse sattus see peegel ka otse vanaemalt, aga ma miskipärast usun, et siiski kuulus ta kõigepealt mu vanemale õele ja peale tema surma sain mina selle endale. Minust, või õigemini minu endisest kallimast O.st, on sellel raami peal veel mälestus pisikese kleepsu kujul. “Ma mõtlen su peale” - selle O. kinkis mulle valentinipäevaks. Kui väikest asja on õnneks vaja, kui olla 17 ja esimest korda elus elada poisiga koos… Peegli sai endale M., minu noorem õde, kui ta kolis minu teadmata elama minu tuppa vanematekodus - mina olin ju sealt välja kolinud.

Ja siis millalgi jõudis mingil moel minuni info, et mu õde on selle peegli ära lõhkunud. Aga katki läks ainult peegel ja antud juhul oli juhtumisi tegemist piisavalt korraliku tööga, niiet raam oli endiselt kindel ja ka tagasein oli sellel olemas - soome papist plaat. See tekitas minu isas ja ões kollektiivselt (minule ei ole teada, kumbas varem) mõtte see anda minule, kes ma mõnda aega tagasi olin avastanud enda jaoks maalimise, et äkki mul õnnestub seda mingil moel kasutada.

Raam toimetati minuni ja ma tundsin tükk aega aukartust sellisesse korralikku raami maalimise ees niiet ma küll kruntisin selle tagumise seina ära - seal oli soome papp küll, kuid kahjuks selle kare mitte sile pool - ja nii jäi ta seisma. Ma isegi ei tõstnud teda kordagi välja, et mõelda, kas ma tahan sinna midagi teha. Esialgu oli mul mõte sinna midagi abstraktset maalida ja kirjutada allkirjaks perepilt vms. Aga ma ei jõudnud kunagi selleni. Ja niisiis kui õde mulle MSNis mainis, et ta sellist maali endast tahab, siis oli minu loomulik reaktsioon, et ma teen selle sellele alusele. Õnneks ei näinud ta tol hetkel minu säravaid silmi, muidu ei oleks tal kindlasti mingit kahtlust olnud, et ma selle ära teen…

Niisiis korraldasin endale kahenädalase puhkuse - lootsin midagi veel selle ajaga valmis jõuda ja ma tahtsin sellist “loomepuhkust” ära proovida niisama ka - ja pakkisin selle raami endale kaasa. Teiste hulgas oli mu õde ka see, kes selle puhkuse võimalikuks tegi, sest tema hooldas ja hoidis ja paitas minu äraolekul minu kahte kassi. 

Kohalejõudes ma kohe seda raami endale molbertile ei seadnud. Käe soojakstegemiseks tegelesin enne seda ühe abstraktse täiesti mõttetu pildiga kuni ma aru sain, et see ei ole enam käe soojakstegemine vaid prokrastinatsioon ja nii ma jätsin eelmise pooleli ja panin selle raami molbertile - see oli paras tegemine, et molbert seisaks nii raske raami all endiselt kindlalt püsti ja ma ei peaks kartma, et ka raam ise kogu hiilguses maha kukub, ja lisaks ka sealne maalimiseks mitte mõeldud valgustus siiski enamust pildist kataks, sest õhtud on enne jõule meil pimedad.

Tunnistan ausalt, et mingil määral ma spikerdasin seda maali tehes. Ma joonistasin ülaltoodud pildi nende osas endale ruudulisele paberile - see on lihtne, kui paber on piisavalt õhuke, niiet kui see panna läpaka ekraanile, siis tagantvalgustuse abil saab kõik täpselt maha joonistada. Ja siis joonisin raami tausta 5 korda suuremate ruutudega ja joonistasin pildi ruutude järgi pliiatsitega sinna ümber.

Ja siis algas see kõige keerulisem osa. See oli selline kohutav nikerdamine ja katsetamine ja eksimine ja parandamine, et ma ei taha seda eales enam läbi teha! Õhtuti ma viskasin frustratsioonis tihtipeale mingi teki või millegi maalile, et ma saaks vähemalt natukenegi sellest puhkust. Hommikul ma suht esimese asjana korjasin selle sealt pealt ja püüdsin hommikusöögi kõrvalt vaadata värske pilguga, mida ma peaksin tegema. Tegin seda samal põhimõttel kui ma kunagi vanema õega koristasin: vaatasin nn külalise pilguga peale ja mõtlesin, mis mind kõige rohkem häirib, võtsin selle suhtes midagi ette. Ja siis jälle ja jälle. Lõuna ajal jooksmas käimine oli puhkus sellest maalist ja seda enam nauditav. Ma ei ütleks, et ma vihkasin seda maali, aga ma kindlasti ei nautinud seda protsessi, mida ma pidin läbi tegema, et see valmis saaks. Aega läks, enamus sellest kahest nädalast ma tegelesin puhtalt selle maali kallal nikerdamisega - mis juba iseenesest näita, kui andetu ma tegelikult olen.  Mis iseenesest juba näitab, et on vaja eelkõige tahtejõudu ja aega ja kõik on võimalik, hoolimata igasugusest andest. Võibolla ande olemasolul oleks see lihtsam või nauditavam olnud ainult.

Üks ootamatu asi, mis mind selle juures häiris, oli tunne, nagu ma kuidagi eetiliselt petaksin oma õde seda pilti maalides. Eriti hull oli see tunne reamees Kelemendi näo maalimise juures. Ma pean seda tunnistama, et seda oma südamelt ära saada. Nimelt ma naudin tohutult asjade puudutamist - kergelt kumerad servad, siledad sujuvad pinnad, eri materjalid - või siis vastupidi mingid väga tugeva karakteriga objektid. See on puhtalt esteetiline nauding ja mingitel hetkedel on see ka häiriv, et mulle võivad esteetilist kompimis-naudingut pakkuda objektid, mille puudutamist erootiliseks peetakse…  Aga vat see seos ongi see, mis on kummaline. Ma ise tajun seda puhtesteetilise naudinguna, aga samas ma kujutan ette, et kui ma reaalselt sellise õrnuse ja naudinguga puudutaks oma õe nägu, siis peetaks seda väga imelikuks. Õemehe oma ma isegi ei julge mainida, et ma sedagi maalinud olen. Sest maalimise ajal sa õrnalt pintsliga järgid maalitava kontuure ja kujundeid, tunnetades tegelikult mitte kahemõõtmelist vaid kolmemõõtmelist kujundit seal all, puudutades seda omal moel. Mul oli väga raske sundida end seda tegema inimestega, keda ma tunnen ja ei oma sellist suhet - ega soovi ka omada. Aga ausaltöelda sain ma pikapeale selle tunde ka maha surutud niiet lõpuks sain tegutseda erapooletumana; tundeta, et ma katsun reaalselt seda inimest, keda pilt kujutab.

Niisiis, kaks nädalat, lugematu arv närvirakke ja 3 pintslit hiljem (sh üks, mille ma spetsiaalselt ostsin selle jaoks, et neid peeneid detaile seal oleks võimalik teha - need kolm läksid prügikasti, sest soome papi kare pool ei ole pintslite vastu sugugi hell isegi õrnal kohtlemisel ja isegi parajalt paksu krundi korral) oligi pilt sealmaal, et eelviimasel päeval tõmbasin umbkaudselt pildile ka  taeva ja pildilolijate riided ja olemas ta oli.

Kojutoomiseks pakkisin ma selle maali väga korralikult sisse ja panin maali peale/raami sisse ka valge paberi niiet kui mu õde, kui ta minu pool käib sel ajal kui mind siin pole, juhtumisi uudishimutsedes ei märkaks - vähemalt esmapilgul -, et sellest raamist on maal saanud. Kiskusin seda paberit ära ainult teistele näitamiseks ja panin tähele nende kommentaare. Vastavalt nendele kommentaaridele (eelkõige minu kunstiõpetajast ema) ja ka enda värske pilguga vaatamisele ma proovisin seda mingil määral ka kodus veel paremaks teha, aga siin sai selgeks, et selline töö vajab järjest tegemist, päevade kaupa ainult sellega tegelemist. Ma ei mäletanud enam vahekordi eri toonide kokku segamiseks, mul oli keeruline meeles pidada, mida täpselt kuhu vaja lisada või eemaldada on jne. Korra rikkusin õe suu ära täiesti ja pühendasin ühe nädalavahetuse selle parandamiseks. Ja siis kokkuvõttes jäi see liiga tume - ise toon vabanduseks, et ma värvisin õe suu huulepulgaga ära, kuigi tal seda seal peal ei ole ja ma ausaltöelda isegi ei mäleta, millal ma viimati teda sellega nägin.

Igatahes minu scam valge paberiga õnnestus, sest enne jõule õde veel korra telefonis küsis mu käest, et vat me rääkisime ja kas nad saavad siis jõuludeks selle maali… Ja et ta olla ka K.-le rääkinud ja tema ka pidi hirmsatmoodi ootama ja…  Ja kui ma vältisin kuidagi sellele vastamist, nagu ei oleks seda olemas, siis ta veel ütles, et see ei pea üldse nende moodi olema - olgu kasvõi lihtne kubistlik pilt. Selle viimase kohal ma pidin peaaegu naerma puhkema. Nad oleks ju võinud siis varem öelda, et neil pole üldse tähtis, et nende nägu on! Ja muuseas, kubistlikku pilti on küllalt raske teha, niiet see kuidagi ka väljendaks neid isikuid, kellest see on. Küll inspireeris see vihje kubismile mind joonistama vahetult enne kuuse lähedusse toimetamist sellele valgele paberile, mis endiselt maali kattis ja oli kingipaberi eest lõpuni, väga suvaliselt Jõuluvana ja Lumehelbeke, kes kallistasid umbkaudu sarnaselt kui ülal nähaoleval pildil. See tuli küll väga kole, aga ma ei hakanud ka seda teist korda tegema.

Minu pettumuseks ei avanud mu õde seda pilti kohapeal. Nimelt pidi tema ajateenijast boyfriend vabanema alles paar päeva hiljem ja ta oli lubanud kõik kingid temaga koos lahti teha. Ta andis küll lubaduse seda filmida, aga minuni ei ole sellist filmijuppi igatahes jõudnud - ainult ema kaudu kommentaarid, et olla väga meeldinud. Loodan saada tema kommentaarid vähemalt selle posti alla.

Kõige lõpuks: aitäh K.T.le, kes maalist foto tegi!

Kahjuks juhtus nii, et kuigi osaledasoovijaid oli veel, ei jõudnud nad enne septembri algust teha mu kassist fotot, mida nad oleksid võistlusele esitanud. Kahjuks ei saa osalemistingimustele vastavaks lugeda ka MDW antud lingil olevat joonistust, sest võistluse tingimustes oli selgelt kirjas, et minu kassi foto - vs minu kassi pildi, minu kassi joonistuse, minu kassi pildi foto. Sellegipoolest oli see tore lisa sellesse võistlusse.

Võistlus ise ka nende kolme pildi vahel, mis lõpuks osalesid, oli tihe. Mõtlesin, et põhjendan oma otsust väikeste kommentaaridega nende piltide aadressil.

	Esimene osavõtja, Suur ja Väike on superhea ideega, aga kahjuks ei ole teostus päris nii hea, kui oleks lootnud. Kompositsioon on paigast ära. Loomulikult on raske saada head pilti sellisest liikuvast olendist nagu seda on 4-kuune kassipoeg ja seda veel täpselt õigel kohal. Aga sellepärast ma võistluse välja kuulutasingi, et saaks lõpuks ka pilte, mis on ka hea vormistusega. Nüüd, selle pildi vaatamise järel mõtlen, kuidas ma oleksin sellest motiivist kompa teinud. Ma läheksin kassiga kahekesi sellesse tuppa, uks kinni. Siis ei paista need segavad elemendid - kaubamaja kilekott ja viltune uks - niiväga ja isegi plakat ehk kokkuvõttes tundub tõelisem. Ja siis püüan ta tabada seal ukse ees, võibolla ajaksin ta mänguhoogu veel spetsiaalselt… Ja teeksin hästi palju pilte, et mõni neist ikka sobib lõppkokkuvõttes. Ehk. Kui hästi läheb. Ideena seega hea, aga teostuse pärast jääb praegu esikohast ilma.
	Otsustasin võitjaks kuulutada siintoodud pildi. Kommenteerisin juba enne, et mulle meeldib kassi taustal paistev jalgratta hammasratas, mis vastandab selle pehme ja karvase ja süütukese tehnilisele ja metalsele ja kõledale. Mitte et ma oma rattast ei hooliks - ta on siiski väga kasulik ese mul - aga temas iseenesest puudub see soojus ja mängulust, mis on selles kassis - ja eelkõige sellel pildil - väga hästi esindatud. Veel meeldib mulle kompositsiooni poolest see, et on just see jalgrattaketi hammasratas kuju poolest - kontsentriline ring, millest pildi serv lõikab veerandiku välja. Veel meeldib mulle, et selle asukoht on just pildi ülemises paremas servas, mis on tulevikkuvaatamise suund - aga kass on sellele selja pööranud ja vaatab just tagasi ja sugugi mitte lootusetult ja kurvalt, nagu minevikku ikka vaadatakse, vaid sellise wow-vaatega. On näha, et ta vaatab midagi suurt ja huvitavat. Lisaks muidugi ka see, et see pilt sai kõige rohkemate poolthäälte osaliseks kommentaariumis.
	See pilt pakkus eelmisele tugevat konkurentsi. Ka sellel pildil on vastandumine loodusliku-loomuliku ja tehisliku vahel, aga siin on ta selline positiivne mõlemas suunas. On näha, et tegemist on kassipojaga, kelle mänguasjaks on mänguhiir. Oleks siin tegemist täiskasvanud kassiga, siis see mänguhiir oleks kurb - et ei ole tõeline -, aga lapsed ju mängivadki just mänguasjadega, mis ei ole nii tõelised. Lisaks on näha maas teinegi mänguasi ja värvikirev vaip nagu lapse mängutoas peabki olema. See meenutab mu jaoks õiget kassilapse õnneliku lapsepõlve pilti. Mis ta aga esikohast ilma jättis siis? Kassi silmad paistavad olema natuke ehmunud ja sugugi mitte nii mängulustilised kui oleks tahtnud sellisest ideest. Võibolla oleks isegi parem olnud mõni pilt, kus hiir ei ole suus. Lisaks muidugi see, et eelmine pilt oli minu jaoks lihtsalt parem ka.

Auhinnaks saab K.T., pildi autor, minutehtud koogi. Kindlasti kordan ma seda võistlust millalgi kui Mirr on kasvanud juba täiskasvanud kassiks.

Kuulutasin mingi väikese istumise eel välja parima minu kassi foto võistluse ja lubasin ka auhinda. Nüüd on kolm pilti mul olemas, mille vahel valida, aga mõtlesin, et annan võimaluse ka teistel osaleda ja lisaks neidsamu pilte kommenteerida. Siin on olemasolevad pildid (autorid on mul teada, kuid kuna ma pole neilt luba küsinud, siis ei avalda hetkel nende nimesid):

Ootan lisaks pilte kuni augusti lõpuni ja avaldan nad jooksvalt (eraldi postidena) vastavalt minuni jõudmisele. Kellel on soovi osa võtta kuid pole pilti veel võtta, võib võtta minuga tavapärasel moel ühendust ja leppida kokku fotosessiooni aja.

Samuti võib mulle teha ettepanekuid auhinna osas, sest suure suuga lubasin, aga tegelikult ei ole veel otseselt välja mõelnud, mis see olla võiks. Muidugi ei kavatsegi ma mingeid reise vms jagama hakata, niisiis võtta mõistusega :)

Eelviimase päeva õhtul vaatasime kõikide teiste kirikumaalid üle (vaata siit, siit ja siit - seal hulgas paistab tegelikult ka üks minu pilt, see, millest nüüd juttu) - vaatasime neid pilte hulgakesi ja Tiit kommenteeris, et tal olla esialgu hirm olnud, et meil on õigus ja sealt kiriku piltide hulgast ei tulegi midagi välja, aga siis hakkas nägema, et tuleb ikka küll. Puht-arhitektuuriliselt on selle kiriku maja huvitav selle poolest, et ta on kolmeastmeline, iga aste väikese majakese kujuga, kolmnurkse terava katusega. Värava poole paistab altaritagune aken, sissepääs on vastassuunast.

Vaatasin teiste pilte - osad veel poolikud - ja mõistsin kui raske on tegelikult seda pildile saada, et seal on selline harmoonia, selline loogika sees. Ma ka vaatasin neid kõiki pilte ja kuulasin neid kommentaare ja mul hakkas päris kahju, et kõigil teistel on maal sellest huvitava arhitektuuriga ehitisest kui sellisest, aga mul ei ole. Kogu see aeg ma mõtlesin, et kui mina teeksin maja kui sellist, siis kuidas mina tahaksin seda teha. Tiidu kommentaaridest jõudsin järeldusele, et täielik no-no on selle otsevaate tegemine, et kirik jääks peaaegu ornamendina - mis tekitas kiusatuse just seda teha. Ja jätkata seda mitteornamenti muhu rahvaliku ornamendiga - sest need kolmnurkkatused lähevad nii hästi kokku ju Muhu uste, Muhu männa ja muude muhulike mustritega. Ja siis mõtlesin, et mul on ju olemas veel üks lõuend raamil, mis oma pikliku kujuga seda kõrgussesuundumist juba isegi rõhutaks. Tiit arvas, et järgmine päev võiksime kardetud ja sarjatud Üügu pangale minna, millest veel kellelgi head pilti ei ole tulnud. Aga minu iha teha pilt Muhu Püha Katariina kirikust Liival aina suurenes niiet ma küsisin juba õhtul, et äkki ma võin siiski minna tagasi kiriku juurde. Loomulikult ei olnud Tiidul selle vastu midagi, lihtsalt keegi peab mu sinna viima ja pärast ka peale võtma. Ja kui siis Kristel (kellega ma ikka ringi sõitsin) hakkas rääkima, et temaga ma järgmisel päeval Üügu pangale ei saa, sest ta läheb kella 9ks Liivale, siis oli see nagu saatus.

Niisiis ärkasin järgmisel hommikul varem kui teised ja Kristel viis mu Liivale. istusin kiriku juurde maha - ja needus! - avastasin, et mu kolmjalg, mu molbert, ei lase end enam üles panna. Üks kruvi oli ilmselt sõidu peal kõveraks läinud (peangi leidma mõne meesterahva, kes selle tagasi sirgeks saab). Ohkasin, kuna olin sellises situatsioonis - püüdsin ise küll ka korda teha seda, aga ei õnnestunud - ja hakkasin pigem kirikut mõõtma ja joonestama.

Just joonestama, sest ta pidi ju tulema väga täpselt sümmeetriline, et edasi anda oma arhitektuurilist omapära ja sobida selle ornamentlikkuse ideega. Ja seal mõõtes* ja joonestades ma sattusin veel suuremasse vaimustusse kiriku arhitektuurist kui ma olin enne. Kiriku planeerija oli kindlasti numbrite harmooniast äärmiselt huvitatud. Kolme katuse kaks vahet kõrgusse on täpselt samasuured, loomulikult on samad ka kõik katuste teravike nurgad. Kiriku eri astete laiused olid täpselt nii, et kõige kaugem mahtus täpselt kaks korda sellest astme võrra lähemal oleva sisse, ja see omakorda mahtus täpselt kaks korda kõige eesmisse. Ma ei imestaks, kui kiriku laius jaguks neljateistkümnega mingites mõõtühikutes (1 mõõtühik kõige laiema ja keskmise vahe; 2 mõõtühikut keskmise ja väikseima vahe ja 4 mõõtühikut eesmises kuni kiriku keskjooneni - ja see kõik sümmeetriliselt ka teiselpool keskjoont).

Joonestasin selle üles ja siis hakkasin seda lõuendile kandma hoides seda käes - keeruline oli. Aga veel keerulisem oli juba värvimiseni jõudmine, sest paratamatult määrisin ma värviga oma käed ja oma riided ja muidugi ka lõuend ise sai natuke ebaühtlaselt kaetud. Ja - oh õnne! - just siis saabus tagasi Kristel, kes pidi minema teistega Üügu pangale ühinema, kontrollima, et äkki ma tahan siiski ära tulla. Kuna mul see probleem molbertiga oli, siis olin kahel käel nõus. Asjad ruttu kotti ja seadsin end üles Tamse õppebaasi ateljees. Seal, ihuüksi, maalisin maalisin ja maalisin ma vahetpidamatult kuni õhtul kella kuueni. Ainult nii palju oli vahepeal vahet, et teha endale järjekordne tassitäis teed, võtta vastu telefonikõne SEBist (sain positiivse vastuse laenutaotlusele, sain laiendada oma korterit!), küsida kommentaari tagasisaabunud Tiidult.

Seks ajaks oli mul valmis kiriku osa ja hakkasin just planeerima muhulikku ornamenti. Proovisin seda järgi eraldi paberilehel. Esialgu oli mõte teha värviline - pruun nagu kiriku katus; Muhu roosa ja valge ja see kõik sini-sinise taeva taustal. Näitasin kavandit Tiidule ja ta kommenteeris, et tema oli esialgu ideed kuuldes arvanud, et ma teen sellise tugeva oranžiga ja Muhu männaga ornamendi, aga selline on isegi parem. Aitas mul ka märgata, et hoolimata ornamendi mõõtmise abil pealekandmisest oli siiski üks kolmnurk-viil seal viltu ning soovitas teha heledamaks päikeselaigud kiviaial kiriku väravate ees, väravapostid rohkem välja paistma, et rõhutada sümmeetriat. Tegin seda.

Ornamendi peale värvimisel aga avastasin, et kui ma panen sinna kasvõi sama tumeda värvi kui on eredam pool kiriku katusest,   on see liiga tume ja võtab maha kiriku arhitektuuri võimsuse sellel pildil. Niisiis kahandasin ornamendi domineerimist seda valgega üle tehes ja ka selle ümber heledamaid jooni tõmmates. Hiljem kommenteeris Tiit, et ka see paistis olema täiesti õige valik. Samuti kiitsid pilti mitmed teised. Sh tõsteti esile ka seda, et see pilt jätkub lõuendi servadel, mis raamimisel ei paistaks välja - aga see on sellepärast, et ma ei taha, et seda oleks tingimata vajalik raamida vaid et seda võiks seinale panna ilma selletagi.

Niisiis sain ma pildi valmis kell 18 õhtul. Kogu sella aja jooksul ei olnud ma söönud rohkem kui paar küpsist, mis mul maalikotis selliseks puhuks oli. Olin vaimselt üpris läbi ja läksin siis ja tegin endale süüa - pasta kiirtoidupakk, mis oli mõeldud kahele läks mulle täielikult sisse ja maitses ülihea, selline oli mu väsimus ja nälg. Tulemus ise on aga seda väärt. Olen selle pildi üle väga uhke ja mul oli väga kahju seda Muhumaalt ära tuua, sest see on nii selle koha pilt ja kuulub sinna. See on pilt, mida ma tahaks müüa kellelegi Muhumaal avalikult näitamiseks, kuid ma ei osanud seda võimalust piisavalt ruttu leida, et ta oleks saanud sinna jäädagi.

* Muidugi ma mõõtsin silma järgi mitte mõõdulindiga kirikul ronides niiet mingil määral võib mu arvamus vale olla.

Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 30×90cm

See oligi viimane piltidest, mis ma tegin EKA Avatud Akadeemia maalilaagris Muhumaal Tamses. Peale seda ma kohendasin veel natuke ülejäänud pilte ja ka sedasama. Võibolla on nüüd uuesti huvitav üle vaadata ka kõik muud pildid ja sarja sissejuhatus…

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Väina tamm
• Kruusakarjäär
• Relss
• Liiklusmärgid
• Päikesepuu

Kolmanda päeva õhtul külastasime Marget Tafelit, Muhu kohalikku keraamikut, tema kodus. Tal on fantastiline kodu ja seda ei hakka ma praegu siin ümber jutustama - minge teinekord ise, ta peab seal ka keraamistuudiot. Mis minu pildi jaoks oluline oli, oli see, et meie juhendaja oli tal palunud välja otsida akvarellmaalid. Oh seda ahhetamist ja ohhetamist, nii fantastilised olid nad! Õpetaja rääkis veel neile juurde ja selle kõige peale tuli endalgi suur tahtmine proovida veel kord akvarellidega teha midagi. Või vähemalt akrüülidega akvarellitehnikas, juba libisesid silme eest mööda maastikud, mida võiks teha, mida proovida veel… Mida teha just akrüülidega, mida saab lasta vahepeal ära kuivada ja mida siis saab teise värviga osaliselt katta - sest akrüül ei sulata alumist värvikihti lahti nagu akvarell.

Kohapeal aga selgus, et me ei lähe järgmisel päeval sugugi mõnd maalilist maastikku maalima, kus kõike seda kerge oleks järgi proovida, vaid hoopis Muhu Katariina kirikut. Sellel kohal on minu jaoks hoopis märgilisem tähendus kui mõnele teisele. Olen kaks aastat käinud seal Aimar Kristersoni juhendamisel maalimas. Juba esimesel korral nägin ma kohta ja mõtet, mida ma tahtsin seal maalida - põlgasin ära kiriku kui sellise, leidsin hoopis, et õigem oleks seal näidata looduse ja inimese - just dogmaatilise ja sellest natuke kalgi inimese - vastasseisu. Proovisin seda maalida, aga välja tuli - minu esimese maalimisaasta kogenematuses ja ärevuses - suveniirpilt, nagu Aimar selle kohta ütles. Nüüdseks seda pilti ei ole enam - kui keegi just teise pildi värvikihi alla ei hakka puurima, et seda sealt kätte saada. Ei ole vajagi - mul on foto olemas ja sellelt näeb igaüks, kui kehv see tulemus oli. Ma ei olnud sellega absoluutselt rahul.

Niiet järgmisel aastal, kui me samamoodi Aimari juhendamise all sinna läksime, siis läksin otsusekindlalt tegema sama pilti uuesti. Ma olin talv läbi mõelnud sellele läbikukkumisele kohas, mis minu jaoks tegelikult oluline oli, sest mul oli olemas tunne, oli mõte, oli motiiv - aga teostus oli kehv. Ega ma endiselt nüüd suurepärane maalija ei olnud. Enamuse aega veetsin kirikut - jäika kivist ähvardavat kirikut - pildile saades. Aimar nägi pilti siis, kui põõsast seal veel ei olnud ja ütles, et varsti hakkame lõpetama, et võiksin ikka seda ka teha. Ja kui ta siis uuesti mu pilti nägi - peaaegu valmis kujul - siis ta vaatas korra seda ja kõndis minema. Kommenteerimata. See oli ilmselt ta jaoks nii ootamatu, mis selle pildiga järsku juhtunud oli. Aga hiljem valis ta just selle välja minu piltide hulgast Koguva Kunstitallis näituse jaoks, seda soovitasid ka mitmed teised kursusekaaslased. Kahjuks ei mäleta, kuidas ta seda kommenteeris lõpuarutelul. Olen ise samuti selle valikuga nõus, see oli tõesti minu eelmise aasta maalidest kõige parem. Maal ise on selline, nagu võite paremaolevalt pildilt näha.

Niisiis peale seda, kui kaks aastat oli seal maalitud ühte asja ja selle edasiandmise vajadus rahuldatud, oli uuesti sinna minek minu jaoks põnev - mis mul seekord õnnestub seal teha? Meenutasin esimese aasta motiiviotsinguid - motiive on seal küllaga. Samuti mõtlesin Tiidu antud ideedele, mida võiks proovida teha, et huvitavam oleks. Üks ideid oli, et püüda erinevaid asju omavahel pildil kokku panna - asju, mis päris elus ei ole koos ega saagi teinekord koos olla. Mõtlesin enda jaoks välja, et seon pildil kiriku enese ja selle vägeva puu, mis ta hoovis kasvab ja iidsed hiied mõttesse toob. Kaks eri religiooni pühapaika - võiks nagu huvitava pildi moodustada? Eriti kuna kirikud tihtipeale just iidsetesse eestlaste pühapaikadesse ehitatigi. Proovisin neid mõttes sättida, kuid ei leidnudki mõttes head kooskõla, kuidas nad olla võiksid.

Nendest mõtetest täiesti eraldiseisvalt lugesin selle kiriku ja selle ümbruse kohta ka Giidi Käsiraamatust Saaremaa ja Muhumaa kohta, mis selleks otstarbeks hangitud oli. Seal tekitas minus huvi see, et selles kirikus olla kuskil ukseava raami sees vana paganlik hauakivi, millel olla ilmapuu kujutatud. Et ehitades ilmselt kasutati vanu hauakive ja see üks kivi on hästi vaadeldav, kui osata õigesse kohta vaadata. Lihtsalt huvi pärast tahtsin näha. Mingil määral olen ma ikka olnud huvitatud ristisõdade-eelsetest eestlaste uskumustest, kasvõi info mõttes, kasvõi fantaseerimise mõttes, mis sellest oleks võinud ilma importusuta kasvada ja mind on alati imestama pannud, kuivõrd põhjalik hävitustöö on sellega läbi viidud - ei ole praktiliselt usutavat teadmist selle kohta. Niiet loomulikult tahtsin seda haruldust näha.

Hommikul läksime kiriku juurde ja kohe sai sinna ka sisse, kuid sellest teadmisest hoolimata, et see kivi seal on, ei osanud mina seda kuskilt leida. Loomulikult ei hakanud ma aga uksi avama. Kui aga Marget kohale jõudis, siis tema teadis ust, mida avada ning peale loa küsimist ta selle ka avas. Ja see vaatepilt oli jalustrabav! (Vaata vasakult, keera pead samuti vasakule viltu, et õiget pilti näha, selles suunas, nagu ta mõeldud oli. Siin spetsiaalselt ise ei keeranud teda õigeks, et oleks näha nagu ta reaalselt on.) Ma ei kujutanud ette, et seal võib olla nii oskuslikku raidtööd, nii uhket reljeefi, nii selget ja ilusat sümbolismi. Ma kujutasin ette, et see peab olema lihtne, vaevu arusaadav kujutis, mis hea tahtmise ja eelteadmise korral kujutad ette puuks; võibolla kriipsujuku sõdalasena ja jahisarv/küllusesarv teiselpool puud süvend, mis vabalt ka lihtsalt kivi kahjustus võiks olla. Aga ei - kivi on nii täiuslikult vormitud, et mul tekkis tahtmine seda ennast maalida. Unustasin mõtte segada kahte religiooni - kui midagi segada, siis kahte sama religiooni sümbolit! Kahte puud - üht kivilt ja teist päriselus eksiteerivat. Ja üldse tekkis mõningane värske viha ristisõdalaste vastu ja selle religiooni vastu, mida nad esindasid, kui nad meie esivanemate uhke pärandi hävitasid. Ei tahtnud nende religiooni sümbolitega midagi pistmist teha.

Seega kui lõpuks meie ekskursioon kiriku peal lõppes, siis oli mul ka selge, mis ma teen - üles serva päikese Päikesepuult, allaserva tema juured ja keskele tõelise iidse puu kirikuaiast, nii nagu ta seal on. Aga elu teeb ikka keerdkäike meie suurte plaanidega ja nii ma avastasingi, et enam mu akrüülid ei kuiva nii ruttu kui eelmistel päevadel - see on akrüülidega õues maalides üks arvestatav nuhtlus -, sest ilmselt osaliselt ikkagi selle eelmisel õhtul nähtud suurepärase akvarellitehnika mõju all ma vedeldasin värvid palju vedelamaks kui ma tavaliselt teen ja nad hakkasid seal omaette mängima - tegid taustale metsaviiru. Tänu eelmise päeva kogemusele oskasin seda ka hinnata ja jätsin ta siis sinna alles.

Küll maalisin suhteliset tugeva joonega sisse selle päikese päikesepuult ning selle tausta; samuti puu juured. Päikese panin veel keskelt kergelt helendama, nagu oleks tõesti päike sinna püütud (selle osaga veel hetkel 100% rahul ei ole, sest sealt natuke kumab veel läbi hariliku pliiatsi joont, millega ma selle sümmeetria saavutamiseks jooned ette pidin tegema - aga mul ei olnud selleks hetkeks enam korralikku akrüül-valget ja seega lükkasin selle vea parandamise edasi).

Selle päikese maalimise täpse ja küllaltki nüri töö juures mõtiskledes pildi üle ma jõudsin järeldusele, et tegelikult ongi maa ja päike need suhteliselt igavesed, nö kivisseraiutud - ja seega oli minust täiesti õige just need osad teha ornamentidena kivilt. Vastupidiselt on aga puu, mis seal kirikaias seisab, küllaltki kaduv ja tegelikult on see tema kaduvus ka juba nähtav. Seega olekski õige sellele kergelt akvarellilisele taustale ka puu ise, kuigi ta iseenesest küllaltki kõva, tahke, kare ja reljeefne materjal on, küllaltki õrnalt, läbipaistvalt, kaduvalt - akvarellitehnikas - peale maalida. Nii ma tegingi. Natuke keeruline oli saada sellele natukenegi tihedust - selleks pidin ootama kuni esimene küllaltki märg kiht kuivas ja veel teisegi kihi sama märga värvi lisama.

“See on sul küll üks väga eriline pilt,” oli Tiit Pääsukese vaikne kommentaar, öeldud kerge hingeliigutusega hääles. See on kommentaar, mis mulle kõige enam südamesse läks. Ma loodan, et ma seda hetke, seda häält, seda tunnet kunagi ei unusta… Samuti ütles Tiit hiljem selle kohta, et see olla “meisterlikult tehtud” ja “tõeline kunst” (võrreldes teiste kirikust tehtud maalidega) - oi, ma olin selle sõnakasutuse üle uhke! Ta rääkis ka, mis kohtade pealt sellega veel norida saaks, aga ma otsustasin neid kommentaare siin mitte avaldada :)

Kommenteerijaid oli teisigi, nii mõnigi ahhetas, aga kõik ilmselt ei saanud aru ja mõnigi ilmselt põlgas ära, sest sellel pildil on ideed rohkem kui maali. Keegi ei öelnud seda välja, see on see, mida ma ise tunnen. See on fakt, mis mind ennast selle juures häiris - mis tõi meelde need liiklusmärkide kolmnurgad, kus oli sama lugu. Maalimise naudingut ei olnud selles pildis palju ja seda on ka näha.

Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 61×50cm

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Väina tamm
• Kruusakarjäär
• Relss
• Liiklusmärgid
• Muhu kirik

Mäletatavasti lõpes mu meremaalimine Orissaare sadamas abstraktse mitte-merega. Aga päev seal ei olnud läbi, tahtsin midagi veel ette võtta. Kõigil oli midagi pooleli. Mõistsin, et minu suurim probleem esimese pildiga oli olnud see, et võtsin ette liiga suure motiivi, kus oli nii palju teha, et ma jänni jäin.

Enne laagrisse tulekut koosolekul ja ka mitme loengu käigus oli Tiit maininud, et koolis on neil eraldi kursus “ebatavalised formaadid”, kus nad proovivad igasuguseid eriti laiasid, eriti pikki peenikesi, või ümmargusi jne formaate. Kuidas neid täita nii, et pilt koos püsiks? Samuti võiks see aidata lahti saada oma sissekulunud vaadetest ja õppida maailma teisiti vaatama. Seega olin ma pöördes, kui nägin poes - Kaubamajas muide - kohe peale seda koosolekut müügil kolmnurkseid raame. Müüdi kaks samas suuruses kolmnurka ühe pakina.

Nüüd siis võtsin ühe neist kolmnurkadest kätte ja asetasin ta loogilisel moel - hüpotenuus allpool - endale ette. Eesmärk oli võtta kaugemalt merelt üks tükk ja see sinna peale maalida. Tõstsin pilgu kaugele merele ja - mis ma näen, motiiv! Keset siniseimat suvemerd erepunane poi. Selline värvide kooskõla, et anna olla! Sellise pisikese pildi peal rohkemat ei saagi üldse teha või muidu on ta liiga tihe.

Niisiis, alustasin taas mere maalimist ja seekord ei olnudki see niiväga sundus ega ebameeldiv. Kui taust sai peale kantud, jõudsin järeldusele, et mere panoraami rõhutamiseks on õigem just laiem ots ülespoole tõsta niiet kiire liigutus ja nii ta oligi. Kauget merd oli küllalt lihtne teha, sai ka lainetus tinglikult peale ja peagi oli taust olemas, ainult “kirss” veel puudu. Mõtlesin, et küsin selle asukoha suhtes nõu Tiidult, aga tema tahtis, et ma siiski ise mõtleksin - ainult niipalju ütles, et liiga ette ei või panna, sest muidu paistab liialt õngekorgi moodi, ja päris keskele ei sobi ka, mida ma ise olin juba samuti mõelnud. Niisiis vasakusse kolmandikku ta tuli, kergelt kõikuv kerges lainetuses. Olin selle kerge mänguga suht rahul. Ja ma olen rahul ka sellega, et päris mitu mu kursusekaaslast seal kiitsid, et see poi olla nii realistlikult maalitud, nagu oleks ma reaalselt midagi sinna peale pannud mitte maalinud. Osad kunstnikud muuseas lisavad veel pildile varjugi, et see illusioon oleks täielikum.

Aga see post pidi olema see erand, kus ma kirjutan korraga kahest pildist. Pealkirigi on mitmuses. Erand saab ta olema ka selles mõttes, et ta saab avaldatud samal päeval kui üks teine - aga muidu ma ei jõua enne piltide esitlemist IRL kuidagi selle pildi kirjeldust üles, mis oleks kõige tähtsam panna üles koos kirjeldusega…

Ja nii see on, et kui üks kolmnurk oli valmis, siis ma hakkasin mõtlema, mida teha teisega. Alguses mõtlesin küll, et poi pilt jääb eraldiseisvaks, aga siis leidsin, et mulle meeldiks teha nn seeria siiski, kuid mis oleks loogiline teine pilt? Mõtlesin, et vastand - meri-maa. Ja pildil peab samuti olema mingi ere tehisobjekt, mis sarnaneks selle merepealsega. Esimene mõte oli liiklusmärk - aga siis peaks tee ka tegema ja see ei sobinud selle lakoonilise pisikese merepildiga kokku, ei sobinud sellele pisikesele kolmnurgale. Spetsiaalselt muide, just selleks otstarbeks, palusin võimaluse netti minna oma kursusekaaslaselt, ja uurisin, misasi ikkagi on poi, misjaoks ta täpselt vajalik on. Iseenesest on ju minule kui asjast kaugelseisvale inimesele täiesti arusaamatu, mis või miks ta on, miks ta just sellel kohal on - kuskil keset merd ja ega mina ei tea isegi seda, kas laev peaks selle poole sõitma või sellest eemale hoidma. Wikipedia artikkel ka väga palju ei aidanud, sest, nagu arvata oligi, on väga eri otstarbega poisid. Niipalju ma suutsin järeldada, et see konkreetne on laevade liiklusmärk - mis tähendusega, seda ma ei saanud teada.

Liiklusmärgina identifitseerimine nagu viitaks, et esimene mõte teha liiklusmärk pildile oligi õige, aga samas kahtlesin selle mõtte headuses. Seekord ei küsinud ka kelleltki nõu. Alles viimasel päeval, kui ma üldse üpriski omaette tegutsesin ja peaaegu ei aimanudki, mida tegid teised, võtsin kätte ja viimase pildina viskasin ta valmis. Võtsin aluseks selle tajutud absurdsuse - minu jaoks on täiesti arusaamatu, misjaoks on liiklusmärk keset merd. See on umbes sama absurdne nagu liiklusmärk keset heinamaad. Ja kuna see on maine asi, siis kuidagi vajalik on kolmnurk sellele esialgsele nn loogilisele küljele ehitada, esiplaan laialt ja telliskivimärk paremasse serva sarja lõpetama. Niisiis roheline heinamaa ja “telliskivi” märk sinna pildile tulid. Tiit nägi pilti alles siis, kui oli lõpus tööde arutelu - ja tol hetkelgi oli pilt poolik ja värv kuivamas (ei saanud veel valget triipu keskele tõmmata, sest punane ei olnud kuiv). Ja ta ei tahtnudki nende moodsamate asjade kohta midagi suurt öelda, soovitas ainult, et neil võib isegi veel eredam värv olla - tegingi tegelikult siis merd veel sinisemaks ja rohtu ererohelisemaks. Nüüd tundub, et just rohtu peaksin veel kollasega ja võibolla ka kerge valgega täiendama, et esimene serv oleks rohkem esimese serva moodi.

Komplekt tuli välja siis selline. Paigutada võib neid kolmnurki mitmeti, aga kokku nad kuuluvad ja teine pilt esimeseta ei ole isegi eriline vaatamisväärsus, ainult esimesega koos on tal mõte. Kuigi võib vast seda mõtet mõistatada olla põnev, kui ainult teist vaadata.

Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 2*28cmx28cmx40cm

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Väina tamm
• Kruusakarjäär
• Relss
• Päikesepuu
• Muhu kirik

Väina tammil käies ma mäletatavasti kartsin merd ja kui ma siis nägin teiste pilte, siis hakkas mul kahju. Nii huvitavaid ja omanäolisi pilte oli merest! Ja kuna olime minemas Orissaare sadamasse, siis võtsin juba ette eesmärgiks, et teen pildi merest ja võtan kohe ette suts laiema formaadi, et seda teha. Mäletasin enamvähem ka vaateid, mis seal sadamas võtta oli eelmisest aastast, kui tegin seal pildi soolikarohust ja isegi koht oli enamvähem teada mul enne kohaleminekut. Seega, täis otsusekindlust, teadaolev formaat peos jõudsime kohale. Kohapeal leidus küll ka teisi vaateid, mida Tiit meile välja tõi ja millest mõned tõesti huvitavad oleksid olnud.

Jäin oma idee juurde - maalin merd nii, et oleks olemas nii rannalähedane madal meri kui ka kaugem ja sügavam. Kohapeal jäi silma üks kõrkjaviir, mis ääristas paatide vettelaskmiskohta. Vettelaskmiskoht oli iseenesest kaks rauast relssi, mis vette suundusid. See kõik oli suht hea kompositsioon - liikumine, eri värvid - kõik, mis on enne vaja kui hea pilt tulla võib.

Hakkasin siis tegema - joonistasin üldpildi pliiatsiga taustale, kõik sobis. Kandsin taustale umbkaudse tumedama tooni ja seda vaikselt ettepoole muutsin rohekamaks-kollakamaks, nagu meri on. Alus sobis. Siis püüdsin kõrkja värvi leida. Ja sellel kohal jäin ma jänni - no ei leia õiget värvi, ei suuda teha neid õrna ja kõrkjalikuna kuidagi. Sellel ajal käis ka Tiit vaatamas ja käskis aga edasi lasta, et küll tuleb. Proovisin ja proovisin - aga ei tulnud.

Üks hetk sai kõrini. Tundus, et ma punnitan ilmaasjata, sunnin end tegema asja, mida ma tegelikult teha ei taha ja ei naudi üldse. See, et ma püüdsin teha mingit konkreetset asja, ahistas mind, piiras. Ma ei tundnud kunstnikuvabadust, olin ainult närvis.

Niisiis võtsin kätte ja jätkasin tööd merele vaatamata, lastes hoopis fantaasial lennata ja pildil kooruda sellisena nagu ta iganes tuleb. Oli küll kahju, et ei saanud siiski oma merepilti, aga nauding iseeneses oli mu jaoks tähtsam ja nii jätkasin liikumist nagu ma seda sel pildil nägin. Koorus välja ka seda, mida ma enne ei näinudki. Samas oli lõpuks seal kõik olemas - olid kõrkjad, oli relss, mis merele viis… Oli isegi paadike, mis sedamööda merre oli läinud.

Mingil hetkel otsisin ise Tiidu üles ja rääkisin, et ma ei suutnud esialgset motiivi teha ja sodisin kõik üle ja ta algul tuli minuga kaasa selle mõttega, et vaadata, kas ehk siiski asja saab sellest, aga kui kohale jõudis siis kahetses, et enam tõesti ei hakka seda üle maalima, sest see abstraktne kujund seal on juba asi iseeneses ja ei taha enam hakata seda rikkuma. Niisiis sain vabad käed pildile säravamaid toone juurde panna ja lõpetada ta sellisel kujul nagu ta on. Selline ta siis lõpuks sai, ma ise olen peaaegu rahul.

Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 60×20cm

Vaata ka:

• Olgu kunstnikul kordki õigus (Sissejuhatus sarja)
• Sära okstes
• Väina tamm
• Kruusakarjäär
• Liiklusmärgid
• Päikesepuu
• Muhu kirik