liriel of nothing important

Ma olen väga palju oma unenägusid üles kirjutanud, mitmeid neist juba varases teismeeas. Esialgu oli selle põhjuseks see, et minu elus on deja vu moment väga sage, lausa nii, et teinekord ma mäletasin, et ma olen kindla peale sellisest unenäost kellelegi konkreetsele rääkinud ja siis just nii see juhtubki mingis kontekstis, mida ma jutustamise hetkel ei osanud mingil moel arvata, et võiks reaalne olla. Aga loomulikult keegi kunagi ei mäletanud, mis unesid ma neile olin rääkinud. Siis ma hakkasingi neid üles kirjutama lootuses, et mul on kunagi olemas konkreetne tõend sellest, et mingi olukord tõesti on varem unes nähtud. Seda tõestust ei ole ma siiani leidnud, kuigi deja vu külastab mind sama sagedasti kui siis. Olen nüüd õppinud seda ignoreerima ja ilmselt inimesed mu ümber ei märkagi, kui ma parasjagu seda kogen.

Nüüd olen muidugi lugenud ka katestest, kus deja vu tunne on indutseeritud aju mõjutamisega ja see on mind loomulikult veennud selles, et nendes üleskirjutatud unedes ei saagi mingit etteennustamist olla. Ei täpse olukorra etteennustamist (kuigi see teoreetiliselt ei tohiks olla võimatu - uhh, ma pean sellest ka kunagi kirjutama, miks ma nii arvan, aga see ei ole selle kirjutise teema) ega ka mingite märkide järgi tähendusi (a la raha unes nägemine tähendab õnnetust vms). Küll olen ma neid üles kirjutades leidnud väga konkreetseid seoseid sellega, mida ma reaalselt vastaval ajal läbi elanud olen, millele mõtlen, mida kardan ja mida loodan.

Lisaks jälle see New Scientist on mu teadmisi avardanud sellest, mis uni on. Inimese magamajäämine ei käi mingi on/off lülitiga, et inimene kas magab või mitte. Magamiseks võib pigem lugeda seda, kui suurem osa ajust on puhkeseisundis, sinna jõudmine on sujuv üleminekuprotsess. Mis tähendab seda, et mingi osa ajust on unenägemise ajal ärkvel. See on tähtis. REM-uni ehk see aeg, kui inimene unenägusid näeb, on meie uneajast lausa see osa, kus aju on magamise ajast kõige aktiivsem. Need on teadmised, mis jõudnud eri artikleid pidi minuni.

Mina tuletan sellest ja oma kogemusest unenägude üleskirjutamisega seda, et uned ei ole küll tähtsad kui ennustajad, kuid nad on tähtsad ja tähendusrikkad sellegipoolest. Ma olen hakanud arvama, et uni on ärkveloleva aju osa püüd pooliku info põhjal mõelda, sellest poolikust mõtlemisest midagi loogilist leida. Loomulikult tundub tulemus äärmiselt absurdne, sest osa ajust, mis võib olla antud mõtte mõtlemiseks oluline, magab ja ei panusta oma osa. Aga samas see absurdne nägemus räägib selle nägijast palju. Eriti palju sellele, kes seda inimest tunneb ja oskab unenäos näha temale omaseid mõtlemismalle, seostada teadaolevate faktidega tema elust. Sest mida muud paneb oma aju oma mõtetesse, kui seda, mida ta ikka mõtleb, mida ta ikka tunneb, mida ta kardab, loodab, arvab, unistab…

Ja sellepärast ei kuule te enam mind kuigi tihti rääkimas oma unenägudest. Need on minu salajane maailm, mida ma ei julge kellelegi avada - kes teab, mida minu kohta sealt välja loetakse. Võib juhtuda, et midagi, mida ma isegi veel ei taipa. Ja äkki ma vaikiks, kui taipaks. Aga samas võite näha mind väga tähelepanelikult ja huvitatult kuulamas teie unenägude jutustamist. Need avavad inimese sisu ja see on see, mille pärast ma teiega suhtlen. Teie sisu. Need on lood, mis on suuremad jutustamise hetkest; puzzle tükid, mis saavad teie poolt ootamatul hetkel tervikusse lisatud. Ja te olete neist absurdsena ja mõttetuna tunduvatest unenägudest jutustamisel nii avameelsed, et selle tüki paigutamine on lihtne, tulemus aga aina põnevamamam.

---

Võibolla tundub teile imelik, et ma jätkan unenägude üleskirjutamist ka nüüd. Asi on selles, et selles poolelditöötavas ajus tekivad mõtted, mida täielikult teadvusel olles ja omades kõiki tavapäraseid mõttemalle ma eales välja ei mõtle. Selle näiteks jutustan siin natuke ühest oma lemmikust.

Idee oli selline, et selles unes oli Jumal, kellel oli poeg. Poeg oli teismeeas ja täielikult üle käte läinud - inimesed kutsusid teda Saatanaks. Ta oli kõike seda, mida ristiusk meile ikka Saatana kohta rääkinud on. Meelas kiusatusetekitaja, kõikide ühiskonna pahede ärgitaja ja edasiviija. Ta elas naudingute elu - jõi, süstis ja laaberdas, pidu oli peo järel -; peksis, tappis ja vägistas ja kõike muud, mida iganes pahedena ette on kujutatud; ja eelkõige ärgitas ka kõiki teisi seda tegema.

Olulisim oli see, et minu unes oli nende vahel selline lähedane sugulusside. Ma arvan, et ainult need, kellel on endal lapsed, teavad, mida see tegelikult tähendab. Mina vähemalt vaatasin oma vanemaid peale sünnitust hoopis teise pilguga, kuigi loomulikult armastasin neid ennegi. See tähendab, et sa armastad oma last, ükskõik milline ta ka ei oleks. Ükskõik milline, absoluutselt. Ja nii armastas ka see kõikvõimas ja kõiketeadev ja kõikmisveel Jumal ka oma poega Saatanat. Oojaa, ta oleks suutnud oma poega ohjata, ta maalt pühkida nii, et temast mälestustki ei jääks kellelegi. Ta oli ju kõikvõimas. Aga kuna tegu oli tema pojaga, siis ta armastas teda. Tema karistused olid leebed ja jäid pigem hoiatuse tasemele. Mingil määral muidugi poeg ka kartis teda, kuid midagi fataalset ja lõplikku ju ei saanudki tema poolt pojale juhtuda, sest Jumal oli vähemalt oma poja suhtes ka kõikeandestav. Vat sellest, milline ta tavainimeste suhtes oli, ei olnud selles unes juttu.

See teadmine pani aga Jumala pooldajad, kes pahedega võitlema pidid, väga keerulisse olukorda. Ühelt poolt Jumala tõekspidamiste järgi peab pahedega võitlema, peab Saatana ja tema ideedega võitlema. Samas aga ei võinud sellega teha kahju Saatanale, kes ometi oli ju Jumala poeg, sest kes ei tea, kuidas ka kõige arem lapsevanem oma lapsi kaitseb, see ei tea asjade olemusest midagi. Rääkimata siis kellestki nii võimsast kui seda on Jumal. Niisiis, kui tegid kahju Saatanale, siis olid küll üheltpoolt väga konkreetselt täitnud Jumala soovi, elanud tema tõekspidamiste järgi, kuid teisalt riskisid saada Jumala viha osaliseks, et sa tema armsat poega oled kiusanud…

Mina olin selle usu munk, kes Saatanaga parasjagu võitles…

Fantastiline uni! Reaalsus on sellele nii kohutavalt sarnane, mul on tõsiselt kahju, et ristiusk oma jutustustesse ei ole sellist fakti kaasanud, see seletaks nii mõndagi ebaloogilist kohta seal, samuti aitaks inimestel paremini mõista elu ja milleks miski hea on…

Üht teist saab lugeda mu varasemast post’ist Beautiful and magnificient beings.

---

Disclaimers:

I’m bullshitting you. Ma ei ole teadlane ja see on lihtsalt kujunenud kõhutunne, mis tundub tõepärane :)

Ja teine: ma ei ole usklik, aga see kuulus lugu on ometi piisavalt huvitav olnud, et sellega tutvuda. Seega minult ei saa oodata sellise jumalateotuse kahetsemist. See on lihtsalt huvitav idee selle huvitava loo vürtsiks.