Minu puhkus
Minu jaoks algab folk sellel hetkel, kui buss uksed sulgeb ja sõitma hakkab. Enne seda on sees ärevus, pinge, pabin ja täielik uskumatus, et ma tõesti hakkangi folgile minema. See tundub lihtsalt nii ebareaalne, et esiteks on üldse olemas selline üritus ja teiseks, et ka mina olen sinna minemas. Nii suur õnn, et ei suuda seda uskuda. Aga niipea kui sõit algab, tuleb pingelangus ja ma tean - mis jäi maha, jäi maha ja kui väga vaja, siis saab kohapealt osta; ees on neli päeva puhkust selle sõna kõige paremas tähenduses. Et mitte täielik logelemine vaid palju nägemist ja kuulamist, palju kargamist ja tegelemist - aga mitte tibakestki rohkem kui just ise tahad. Ja mitte mingit rutiini, mitte mingit igapäevasust, mitte mingit tavalisust. Käid ringi ja vaatad kasvõi inimesi ja imestad igaüht nähes, mis isiksus sealt paistab. Ja saad ise olla kes iganes tahad - kui sa oled seal liialt tavaline tavamõistes, siis võibolla tundud sa seal imelik, muidu pigem ikka lahe ja omamoodi.
Kuna seekord oli ülioluline olla valmis hüppama täies vormis juba kell 16, siis sättisime end bussile, mis 13:50 kohal oleks. Kahjuks jäi seega ka seekord rongi variant kasutamata. Peale tavapäraselt tüütut sõitu võttis meid vastu rõõmsameelset sagimist täis Viljandi. Selgus, et olime oma aja sättinud just parajalt - ei telklas ega passijärjekorras ei pidanud ootama rohkem kui paari inimese järel.
Enne esimest kontserti sai kavale kiire pilk peale heidetud - sest ülejäänud festival ei olnud sugugi ette planeeritud. Samas on teada, et folgi kava on alati väga lihtne enda jaoks paika panna. Valikud on selged, iga esineja kohta on piisava selgusega lühike tekst niiet loed ja tõmbad ringikesed ära, et kuhu minna. Kiitus kava koostajatele! Üldse peab ütlema, et nii sisu kui ka muu korraldus on sellel festivalil kõige paremini läbi mõeldud - nendest festivalidest, kus mina käinud olen. Ja neid ei ole tegelikult palju, Eestist välja ma jõudnud ei ole.
Ja siis algas meie kontserdielamus…
Zetod ja Lenna Kuurmaa
Zetod jäid meile kahele silma ja kõrva eelmisel folgil. Loov lähenemine teeb setu lauludega imet ja need ei olegi enam vanade naiste soigumine vaid lauldav ja tantsitav - suisa läbi kontserdi kargamist väärt! - muusika. Lood annavad loomulikul moel võimaluse igale kuulajale kaasa laulda ja rütm on selge ning intuitiivne. Seega ei ole ime, et juba eelmisel aastal, kui kuulsime neid esimest korda, tantsisime end nende saatel hulluks ja ka seekord seadsime oma saabumise nende esimese kontserdi järgi. Pidu sai täie hooga alata. Muusika on kuskil tänapäevase rocki ja tavapärase folgi vahepeal - päriselt mitte kumbki. Aga mulle just selline stiilide segamine meeldib. Kohati, jah, lähevad nad minu jaoks natuke liiga folgiks selle sõna halvas, Viljandi festivaliga mitteseotud tähenduses - labase massilaulu mõttes. Aga ma ootan eelkõige hetki, kui nad ei laula vaid mängivad. Need on huvitavad ja aina huvitavamaks lähevad - ma ei tea, kas ma olen rohkem märkama hakanud või on nemad huvitavamalt mängima hakanud (rohkem rocki ja jazzi elemente seas), aga igatahes leian nende muusikast aina enam ka väljaspool rahvuslikku elementi huvitavat kuulamist.
Pean mainima, et Lenna Kuurmaa värbamine ja äranimetamine pani ainult imestama. Jah, ta laulis kooris solistina, kuid see, et tegu oli just temaga, ei andnud antud juhul küll juurde vaid pigem tekitas kahtlust, et odavat kuulsust taga aetakse. Ta hääl ei ole nii eriline. Aga ju siis oli vaja mingil minule arusaamatul põhjusel.
Igal juhul uuesti kuulata ja vaadata, kui võimalus. Ja see võimalus oli mul veel selle folgi jooksulgi veel… Sellest edaspidi.
Ellika ja Solo
Rootsi ja Senegal, viiul ja minu jaoks seni tundmatu pill kora. See pidi olema huvitav kasvõi ära näha, milline see pill on, milline see muusika. Rootsi viiulimuusika sealt oli küllalt tuttav, küll oli aga huvitav tõesti nii pilli välimus, mängimise viis kui ka kõla. Nende mäng oli elav, entusiastlik ja kokkuvõttes folgilikult väga lahe. Aafrika mõjud, üldse minu jaoks eksootilisemad mõjud, teevad muusika mittenautimise tavaliselt minu jaoks üpris võimatuks. Minu jaoks oli Solo kindlasti neist kahest see huvitavam, kuigi ka Ellika mängis hästi, mängis entusiastlikult, suhtles aktiivselt rahvaga jne. Kui mul peas veel võimalust olema, siis kindlasti kuulaks. Mitte päris nii tingimata, et kui kontsert on kuskil kaugel või maksab palju, siis ma ilmselt ei jõua.
Nikins Suns
Kuna ma üldiselt kuulan kõige rohkem metalit ja selle bändi pilt nägi kavas kõige metallilikum välja, siis paratamatult pidin seda vaatama minema. Ütleks, et nad ei ole eriliselt head kui metal, aga täitsa lahe folgi kontekstis natukene metalit kuulata. Ma arvan, et kui kuskil festivalil oleks valida selle ja mõne muu bändi vahel, siis tõenäolislet läheks muud bändi kuulama. Kui just see muu bänd teadaolevalt kehv ei ole.
Alpine Ramblas
Kirjeldus oli, et noored ja vihased, kuid ma ei ole kunagi joodeldamist armastanud, samuti olid pillid minu jaoks liiga kõrged. Otsustasime küllaltki kähku neid edasi mitte kuulata. Tahtmine oli parasjagu kiirema kaasahüppamise muusika järele ja kuna teada oli, et samal ajal esineb Kirsimäel…
Vägilased
… siis otsustasime pigem seda vaatama minna. Alguses olime ta ohverdanud Alpine Ramblase heaks, sest olime siiski neid enne näinud ja tahtsime uutele elamustele šanssi anda. Ja peab ütlema, et ei ole midagi folgilikumat (folk ja folgilik siin ja edaspidi Viljandi Folgi mõistes, kui ei ole öeldud teisiti) kui sabatants Vägilaste kontserdil Kirsimäel. Tunnistan, et võtsin seekord sellest isegi osa, eelmistel kordadel olin sellest vaid mõelnud. Mõju oli just selline, nagu ma arvasin. Selge jagamise ja koosolemise rõõm laiemalt kogu kohaloleva rahvaga väga eestlasliku vana ringmängu-tantsumuusika saatel. Kõige lahedam oli muidugi see, kui Vägilased andsid laulu üle rahvale ja rahvas ei lõpetanud ega lõpetanud ja ometi pidi lugu millalgi lõppema. Ja nad said sellega hakkama.
Siiski ei ole see asi, mida ma kuulaks igapäevaselt või mida valiks tingimata kuulamiseks või mille kontserdile läheksin ka folgivahelisel ajal. Aga kui festivali pass on olemas ja muud head parasjagu ei tule, siis on ta küll kindel valik.
Shubhendra Rao ja Satyaijit Talwalkar
Kell oli juba palju ja aeg unemuusikat kuulata. Seda see just oli - väga meditatiivne, väga ilus, aga väga uinutav. Mulle muidu meeldib india muusika väga, Ravi Shankar, kes olla ka ühe õpetaja neist olnud, on mul küllalt tihti playlistis olnud, küll üksi, küll koos teiste muusikutega.
Mõni teine kord kuulaksin küll, eelkõige siis, kui saaks nende plaadi kuskilt. Või samas - mulle piisab ka Ravi Shankari sarnastest lugudest.
Seekord aga oli see minu jaoks liig. Olin peale Vägilasi higine ja hilise aja jaoks ebapiisavalt riides ja nii mul hakkaski külm. Ootasin kuni jaksasin, hoidsin omaenda käsi endale salliks, et natukenegi kauem vastu pidada, kuid ei suutnud. Oli külm, uni tuli peale ja seega läksimegi poolepealt ära magama.
Nimelt siinkohal tuleb lisada, et esiteks meid ei huvita VLÜ või Untsakad või taoline muusika, mis on folk just selle sõna halvemas mõistes, nagu ma enne seda siin juba kirjeldasin. Ja ainult sellist oli tol õhtul veel oodata. Teiseks on paljud küll folgil selle mõttega, et öö läbi üleval olla, nautida väikelinna ootamatut rahvarohkust, välisööki ja suures koguses jooki (ühes kõnekatkes kuulsin kellegi poolt seda võrreldavaks peetavat öise Shanghai kesklinna tänavaga), kuid meie kaks ei olnud seal nii. K. on mul hea sõbranna, kuid me ei ole sedasorti inimesed, et kahekesi öö läbi üleval istuksime ja lobiseksime, või veel vähem läheks kuskile mujale seltskonda end sobitama ja/või mehi lantima. Ma hea meelega istuksin kellegiga öö läbi folgil üleval ja ajaks juttu ja lõbutseks, kuid sellist seltskonda mul ei olnud, kellega ma oleks saanud seda teha. Samas oli omamoodi mõnus ka niimoodi - kainelt, rahulikult, mõnusalt, põhilisele keskendudes.
Niisiis läbi öise Viljandi, kus kõik on veel lühema jalutuskäigu kaugusel kui Tartus, läbi telkla väravate ja magama. Õhtul sai kuulda naabertelgist huvitavat aruelu selle kohta, milliseid naisi sealsed mehed ihkavad - olime vahepeal vaikses naerus lausa kõveras, ROFL for real, kui nad rääkisid oma kogemustest mõttetute naistega…
Reede algas nagu folgihommikud ikka - päike ajas teatud hetkel telgist välja ähvardades muidu meid omas mahlas ära hautada. Sel korral oli meil küll õnne, et see toimus alles kuskil 10:30 paiku, sest meile määratud telgiplats oli küllalt lähedal mõnedele puudele, et selle kellaajani ulatuks meie telgile vari. Mõnda aega olelesime siis veel päikese käes telgi suus ja tarbisime oma eelmisel päeval varutud hommikusööki, kuid siis läksime linna peale. Järgmise hommiku söök varuda, hommikukohvi juua (ainult K.l, sest mina kohvi ei joo) ja müügiputkadega lähem tutvus teha; samuti üks ehtminulik jalutuskäik läbi vanalinna ja ka veidi uuemate kvartalite. Ja kella 14ks Kirsimäele minna, kus algas …
Ethno in Transit
Nii paljude eri riikide esindajad, tõeline rahvaste kompott. Ja ometi on kõik ühtne tervik. Seda bändi kuulates mõistab tõesti, et me oleme küll erinevad, kuid tegelikult siiski üks. Igaühel on oma eripära, kuid põhimõte on ikka sama. Nad olid elavad, nad olid võimsad, nad olid huvitavad vaadata ja nad olid ebaõiglaselt vara teisel päeval. Meil küll tänu eileõhtusele varasele magamaminekule erilist probleemi ei olnud, kuid keskmine folkar on sellisel kellaajal veel küllaltki unine, niiet vastus sellele suurepärasele kollektiivile jäi kahjuks nõrgaks. Mitte küll eriti nõrgaks, sest nad suutsid päris edukalt rahva üles äratada, kuid siiski ei vastanud see sugugi sellele, mida see bänd vääriks. Kui mul oleks õnnestunud ta plaat leida, ma oleksin selle ostnud. Võibolla mitte kohe peale seda kontserti, aga hiljem sain ma nende headuses kinnitust (vt hiljem). Aga ka nende veeb (kui ma nüüd vaatan) ei räägi midagi plaadist (või ma ei loe piisavalt põhjalikult, sest otsin eelkõige silmatorkavat teksti selle kohta, et ostke meie plaati) ja nii ma pean ilmselt jääma ootama. Kuna nende hulgas on ka kaks eestlast, siis ehk tulevad nad vahetevahel veel siin mängima ja mul ehk õnnestub veel neid näha. Tasub ära.
Klapp
Nimed selles bändis olid sellised, et neid ei saanud vaatamata jätta. Ja loomulikult ei valmistanud nad pettumust. Suudavad panna kohaliku (või tegelikult setu) traditsiooni elama ja on väga nauditavad kuulata kasvõi nende omavahelise… khm.. klapi pärast; naljade ja veiderduste nautimiseks. Muusika ei ole jällegi lihtne folk vaid palju huvitavam. Kuna on pigem live bänd, siis ma plaati ei ostaks, küll läheks tõenäoliselt nende kontserdile, kui see just väga keeruliseks ei ole tehtud. Nendesamade nimedega on see asi, et kuna neid on ka teistes bändides näha, siis konkreetselt selle koosseisu ühisesinemist ma ei otsikski võibolla suure õhinaga, kuid kui tuleks, siis võtaks ette heal meelel.
Ekton Korka
Kui ma ei eksi, siis olen neid kunagi ammu juba Viljandi Folgil näinud - Udmurdi tantsijad, kes teevad oma asja hingega, naudinguga ja väga atraktiivselt. Muusika, tants, kõik on lahe ja paneb paratamatult kaasa elama. Kuna ma ei ole eriline tantsufänn, siis ma vaataks neid eelkõige just samamoodi festivalil, kuid eraldi ma ilmselt piletit ei hangiks. Kui just ei ole kaua välja saanud ja hirmsasti tahaks, siis võibolla.
Kuid seekord juhtus nii, et just sellel hetkel otsustas ilmataat anda märku, et tegelikult on tema see, kes kõike juhib. Vihma tuli sellises koguses, et me K.ga taganesime selle vägevuse ees, kuigi esialgu proovisime ka lihtsalt vihmakeepide abiga hakkama saada. Lõpuks said ikkagi minu vihmakindlust tõendanud telgis ette võetud hoopis kaasavõetud raamatud. Siinkohal aitäh S.le ja I.le, kes soovitasid piisavalt väikese vahega raamatut “Me tusameele talv” John Steinbeckilt, et see mulle isegi meelde jäi ja ma selle isegi ette võtsin. Tõesti on hea raamat.
Svjata Vatra
22ks oli vihm piisavalt järele jäänud, et julgesime taas ilma valla minna. Vahepeal jäime ilma ainult Paabelist, mis aga pühapäeval samuti oli ja sugugi mitte väga olulise bändiga samal ajal. Seega riietusime ilmale vastavalt ja läksime Kirsimäele. Svjata Vatra on samuti lemmik eelmisest aastast, keda ei tahtnud kindlasti vaatamata jätta. Kahjuks aga oli minu järeleproovimata riietus (kummikud ei olnud sugugi mõnusad, võtsid sokid jalast ja siis hõõrusid!) ja mingi imelik tuju (ilmselt ülalmainitud raamatust tingituna) mul suureks takistuseks seekord nende täiega nautimisele. Tegelikult on nad täis just sellist slaavi energiat, mis mulle peale Haydamaky kuulamist-nägemist on väga meeldima hakanud - ja just sellest bändist on ka nende mehelikust energiast pakatav juhtfiguur pärit, niiet see seos ei ole ka kuskiltotsast kummaline. Et nad seda veel meie oma muusikaga segavad, teeb seda pisut veel omasemaks, kuid mitte kuigivõrd lahjemaks. Olen kindel, et nad olid sama head kui eelmine kord, kuid mina olin see pidur seekord. Ikka lähen jälle vaatama ja plaat on neilt samuti olemas. Sel korral ostsin ka Haydamaky 2 plaati, kuigi see bänd seekord ei esinenud…
Ja taaskord oli päev läbi. Meil oli küll korra mõttes olnud ka Bashmentile minna, kuid esiteks oli peale Svjata Vatra lõppu selleni veel lausa kaks tundi aega ja teiseks ei olnud meil miskipärast lihtsalt tuju reggae rütmide kuulamiseks. Lonkisime tagasi telklasse ja lootsime hommikul olla värskemad ja täis hakkamist. Õnneks see meil ka õnnestus. Päike oli jälle väljas ja meie tuju heaks pööranud (hoolimata sellest, et paratamatult sundis ta meid varem tõusma kui puhkusel olles tahaks). Ilmselt aitas heale tujule kaasa ka see, et laupäeva hommikul oli ka dušširuum lahti ja seega sai ennast ka seal värskendada. Dušš on mõnus, kuigi ma tavaliselt eelistan vanni.
K. riietus universaalselt, mina suviselt ja läksime hommikusele ringile. Oli nimelt tulnud isu nende vahukoores maasikate järele, mida seal müüdi. Ostsime need ära, astusime kaks sammu ja hakkas vihma tibutama. Tibutamisest sai peagi sadu. K. tõmbas vihmakile endale peale, mina jäin nagu olin (kuigi mul oli tegelikult kile kaasas). Lahe vaatepilt oli, kuidas enamus inimesi oli kogunenud kõige vähegi varjupakkuva alla ja jätnud põhitee vabaks. Meie jätkasime kahekesi seal kõndi. Katsin vahukoort nii kuis sain käega ja astusime edasi kuni sajust sai dušš. Dušš on mõnus, aga eelistan seda alasti ja omaette ja ilma maasikate ja vahukooreta. Eriti just vahukooreta. Niisiis leidsime samuti ühe suurema puu, sõime selle all oma topsid tühjaks ja jätkasime alles siis teed. Mul ei olnud enam mõtet kilet peale panna, sest olin niigi läbimärg. Aga sellest ei olnud ka lugu, sest esiteks oli õhk soe ja vesi soe ja teiseks jäi vihm järgi niipea kui jõudsime Kultrahoovi. Ja just sinna me pidime jõudma, sest seal pidi kohe esinema hakkama tõeline indiaanlane ja - nagu ma K.le ütlesin - on tingimata vaja ära näha, kuidas tõeline indiaani mees teeb tõelisi indiaani mehe tegusid (mille peale selgus, et K. on ropem kui mina, sest mina küll ei mõelnud midagi roppu).
Lendav Kotkas
Ja tõeline indiaani mees seal oligi, samuti tema tütar (seega olid kõik K. mõtted muidugi põhjendamatud). Niivõrd tõeline, et oli arusaadav, et ta pole harjunud olema ekspositsioon. Ta ka ise ütles seda muidugi, mis veelgi kinnitas mu arvamust. Aga see-eest oli ta igati lahe vana. Päris mitmed eestikeelsed sõnad olid selged ja nii mõndagi ta põimis ka laulu niiet laulu sisu ja olemus sai hoopis selgemaks. Niisiis ma otsustasin, et järgmine kord kui folgil hakkab vihma sadama, siis hakkan mina ümisema
Vesi anna jõudu - vesi anna jõudu - vesi anna jõudu …
ja ei pabista märjakssaamise pärast üldse. Igatahes väga tõeline oli ja väga äge ja sain linnukese kirja, et indiaanlased nähtud. Samuti oli tema puhul tunda ilma teiste kultuuridega miksimatagi, kui sarnased me siiski oleme hoolimata suurtest vetest meie vahel. Samas see on asi, mis ei ole ses mõttes lahe, et seda nüüd muusikaks kuulaks või tingimata nägema peaks ka siis kui järgmine indiaanlane peaks tulema (võibolla kui väga erinevast kandist tuleb niiet saaks võrrelda, aga ma arvan, et nad on küllaltki sarnased kõik niiet ma isegi kahtlen).
Gjangsta
Miks nad endale sellise nime on pannud, seda ma ei tea, sest mina küll midagi gängstalikku ei leia neis - võibolla natuke mingid riietuse detailid, kuid neidki on ainult pisut. Küll aga on taaskord tegemist ühe tuntud headusega muusikute pundiga, kelle vaba olek, muusikaga mängimine ja omavaheline klapp teeb paratamatuks selle muusika nautimise. Niisiis oli täiesti vältimatu, et ma neid vaatama tahtsin minna. K. miskipärast ei mäletanud neid eelmisest korrast, kuid nimed veensid tedagi. Ja see oli iga sekundit väärt. Neid kuulates unustad ära, et tegu on pärimusmuusika töötlusega, kuigi lood loomulikult nii viisilt kui rütmilt tegelikult sealt pärinevad. Seda kuulaks niisama samuti kui laivis ja naudiks mõlemal juhul, selline kergelt jazzilik lounge-muusika, mida kuulaks töö või seltskonnamelu taustaks heal meelel. Kahjuks ei ole neilt plaati, niiet seda ei saa teostada. Nad ise ütlevad, et nad mängivad ainult laivi, aga ma väga loodan, et nad mõtlevad selle üle millagi järgi ja teevad kasvõi mõne kontsertlindistuse saadavaks.
Aleksei Arkhipovski
See oli meie esimene soolo-kontserdi külastus hoolimata sellest, et festivali teemaks oli Soolo (võib vaielda, et nt Lendav Kotkas, Ellika ja Solo või Lenna Kuurmaa olid sooloesinejad, kuid mitte sel moel mida mina sooloesinemiseks pean). Nimelt ei ole folk kunagi absoluutne oma valitud teema järgimises ja mina olen sellega igatahes väga rahul, et see nii on. Ma eelistan üldiselt ikkagi grupi koosesinemist mitte üksikesinejaid, sest harv on see üksikesineja, kes on hea just nii suurel kontserdil. Seda peab aga Aleksei Arkhipovski kohta ütlema, et ta täitis lava ja hullutas publikut väga hästi ka üksinda. Ja seda ilma mingite labaste naljadeta ja isegi ainsa sõnata publikuga vaid ainult oma balalaikaga. Väga emotsionaalne ja elav esitlus, huvitav muusika. Küll läksime jällegi mingil põhjusel poole pealt ära - nii hinge see asi ilmselt siis ei läinud tol hetkel mulle. Ilmselt ei läheks ka teisel korral teda vaatama hoolimata kogu sellest meisterlikkusest, mida ma tõesti nägin.
Blima
Ma tean, et ma käisin seal, kuid ma ei mäleta. Ju ta siis ei läinud mulle nii hinge kui teised… Kindel olen, et lahkusime poolepealt, osalsielt ilmselt tänu sellele, et mu armsal K.l ei olnud nii hea olla kui oleks võinud ja ette rutates - järgmisel hommikul lahkuski ta juba varakult.
Zetod ja Lenna Kuurmaa
Peale esimese päeva positiivset kogemust pidime loomulikult uuesti minema Zetosid kuulama. Mulle meeldis seekord nende tutvustus - olime meiegi eelmisel aastal täpselt samal ajal Kultrahoovis, mis oli väga tihedalt rahvast täis tuubitud ja suutsime leida võimaluse tantsida. Kuna sinna aina suureneva populaarusega Zetod laupäeval - mis on ju ometi põhipäev, kõige populaarsemate bändide päev, kõige suuremate kontserdite päev - ei mahtunuks, siis oli see seekord Kirsimäel, kus tantsuruumi kõige rohkem. Rahvast kogunes tõesti tihedalt, sai seal ootamatuid tuttavaidki kohatud, kuigi lavaesine eelkõige verinoortest neiudest koosnes (mina nende hulgas… mitte küll nii noor). Pärast lehest lugesin, et see kontsert tegi publikurekordi oma umbkaudu 7000 vaatajaga. Igatahes oli ta lahe nagu ikka. Ja natuke ootamatu oli kontserdi avalugu, mis DJ Harl:Etnoga koos tehti - mulle meeldis, K.le mitte. Võimas tunne oli seal rahva hulgas olla, midagi võimsamat veel kui keskmine folgi kontsert.
Cla Brasil
K. oli läinud telki magama, sest ta ei tundnud end juba oma suurte lemmikute Zetode ajal piisavalt hästi, et kontserti nautida. Mina aga otsustasin, et Cla Brasil kui Ladina-Ameerika tantsuparadiisi muusika ei saa jääda kuulamata ka hoolimata Zetode kontserdist jäänud haigest seljast ja jalgadest. Selg on mul lihtsalt nõrk ja sellega ma tegelen; ilmselgelt pean ka jalad ette võtma. Ja ma ei pettunud - Ladina-Ameerika rütmid noorte kenade neidude esituses ei saanudki külmaks jätta. Samuti tegi sedalaadi muusika järgi tantsimine mu seljale lausa imet niiet lõpuks jalutasin telki ikka väga kergel jalal. Kuigi väsinult.
Nende muusika kohta pean ütlema, et minu sedalaadi muusika suhtes kogenematu kõrv ei osanud eristada, kas nad olid paremad või halvemad keskmisest sellise muusika esitajast - ja neid peaks suure rahvaarvuga Brasiilias ikka palju olema. Tegid nad oma asja väga traditsiooniliselt ja kenasti, kuid erilist fänlust konkreetse pundi suhtes see muusika ei tekitanud. Ilmselt kui ta peaks tulema kuskile lähedale esinema mingil ajal, kui mul on soov välja minna, siis läheks ma kuulama - aga ilmselt sama võib öelda ka teiste selle maa traditsioonilist muusikat esitavate bändide kohta.
Nagu näha, läks selle päeva jooksul üha tavalisemaks see, et nautisin kontserte üksi. Mõni oleks loobunud kontserdist, kui ei ole kaaslast kõrval, aga mina seda ei tee. Ma suudan väga hästi nautida kontserti ka üksi, jagades muljeid ainult enda teise poolega (olen ju mitmepoolne isiksus). Vahel mu teine pool üritab mind veenda, et nii ongi kõige parem, kuid ma ei ole selles veel päris veendunud. Teoreetiliselt võiks ju leiduda ka keegi, kellega nauding veel suurem on kui üksinda, kuid sellist suhet mina ei ole leidnud, kuid võisin rahva hulgas ringi vaadates selliseid seltskondi näha. Igatahes peab ütlema, et see ei olnudki niiväga erinev, sest ka varem oli meil K.ga tihtipeale tavaks enne kontserdi algust kokku leppida koht, kus hiljem kohtume, ja kontserdi ajal nautida seda mõlemad omamoodi (mina kipun aktiivsemalt nautima, tema pigem paigal olema). Ma ei pannud sugugi pahaks, et ta niimoodi eemale jäi, ma täitsa mõistsin teda selles olukorras, ainult kahju oli tast, et ta ilma jäi nii paljust.
Läksin rahulikult telki, püüdsin ka vaikselt minna, kuid hiljem selgus, et suutsin siiski K. üles äratada. Või võibolla äratas ta hoopis väljaskäiv möll, sest ka see on laupäeva öösel kõige lärmakam ja kõige kauem kestev. Muuseas peab siinkohal tunnustama telklaagrite korda, sest tõesti laagri piires pidutsemist ei olnud ja mina sain küll rahulikult magada, kuid ma olengi üldiselt sügava unega, kui kord magama jään. K. küll rääkis ilmekalt öistest pidumuljetest, mis meie telgini kostsid väljastpoolt laagrit, kuid mina olin neist sõltumatult hommikuks välja puhanud. K. muidugi ei olnud, niiet kohe hommikul hakkasime plaanima, kuidas seada tema lahkumine, sest sellises olukorras ta sinna jääda ei tahtnud. Ta tahtis küll vaadata ära mõned kontserdid, mis sellel päeval tulemas olid ja seega vaatas ühe õhtupoolikul lahkuva bussi välja. Mina aga ei tahtnud lahkuda, sest ööklubis pidi õhtul veel Gjangstat ja Ethno In Transitit näidatama ja kui mul oli valida, kas meelega teen oma puhkust selle päeva jagu lühemaks või mitte, siis loomulikult valisin selle mitte variandi kasuks. Viljandis on lihtsalt nii mõnus olla, eriti folgi ajal.
Niisiis läksime bussijaama lootuses talle pilet osta, kuid selgus, et õhtused kellaajad on kõik juba välja müüdud (teoreetiline võimalus oleks veel olnud bussijuhilt osta, kuid K. ei tahtnud sellele lootma jääda). Seda enam olin ma õnnelik oma otsuse üle jääda, sest sel päeval pidi olema kaks kontserti, millest ma mingil juhul ilma ei tahtnud jääda. Seega sai K.le pilet ostetud juba kell 16:40 lahkuvale bussile. See oli küll minu jaoks väga tihedal kellaajal, kuid K.l ei olnud tolleks hetkeks enam suurt vahet, kas ta ootab telklaagris või bussijaamas (seal oli vähemalt lootus maast kõrgemal ja varjulisel pingil istuda oodates).
Läksime siis selle teadmisega laagrisse tagasi. Alguses üritasin ma oma viimase-päeva ärevust maha suruda, kuid ma ei suutnud paigal püsida. Ma tahtsin midagi teha, kuhugi minna, midagi kuulata! Viimane päev on selles mõttes õnnetu päev, et sa tead, et pead võtma viimast, sest peagi on see läbi. Pead veel nautima kuni saad. Niisiis, kuna ma ei suutnud paigal püsida, siis siiski läksin kontserdile, millest olin esialgu mõttes juba loobunud.
Stefan Timmermans/Bart de Cock
Need on flaami torupillimängijad. Juba lavale astudes Stefan hoiatas küll, et kellele torupill ei meeldi, sellel ei tasu jääda. Tavaliselt mulle ei meeldigi torupill väga (Paabelis ma teen isegi erandi), aga antud juhul ma olin õnnelik, et ma siiski paigale jäin, sest kas olid nende torupillid piisavalt erinevad või minu kõrv sel hommikul tolerantsem, aga nautisin isegi seda häält. Samuti oli minu arvates väga lahe kuulata Stefanit vahepeal rääkimas, tal on selline eriliselt huvitav kergelt vabandav hääl ja ta päris palju selle kontserdi ajal ta ka vabandas. Vabandas isegi sellepärast, et vihma ei saja - et kui nad Belgias mängivad, pidi alati hakkama vihma sadama. Samas ei leidnud mina piisavat põhjust, et neid väljaspool folki vaatama minna, kui nad peaksid tulema kuskile. Järgmisel folgil küll tasub korra üle vaadata (kui nad seal on, nagu nad eeldatavasti on, sest Stefan olla juba 15ndat korda folgil mängimas, kui ma õigesti aru sain ja mäletan), et kas ma arvan siis samamoodi või oli see järjekordne minu tuju.
Niisiis kuulasin seekord kontserdi lõpuni ja jalutasin rahulikul sammul laagrisse, kus K. oma valmis kompsudega ootas. Ootasin ka mina kuni aeg oli natukenegi edasi läinud, aga ma olin vist hirmus kannatamatu. Võtsin tema kõige suurema-raskema koti enda kanda ja viisin selle bussijaama, K. oli teiste kottidega kõrval. Niisiis jätsin ta sinna ja kiirustasin kontserdile, sest algamas oli …
Paabel
Paabel on järjekordne lemmik eelmiselt folgilt. Ja tema on selline lemmik, kelle plaadi ma seekord ostsin - jah, oleks saanud osta ka juba vahepeal, olid igasugused plaadiesitlused jms, aga no ei jõudnud selleni. Ja see lemmik oli siis jäänud vihma tõttu kuulamata reedel! Aga ta on tõesti suur lemmik, nende käes muutuvad laulud sisukamaks kui nad olid, sest nad lähenevad nende lahendamisele hoopis teisiti. Nende esituses on ka kaerajaan uus ja huvitav. Rääkimata minu lemmikust, “Kus käisid sa…”. Neid võib minu arvates tõega nimetada progefolgi esindajateks, kuigi nad ise end teisiti klassifitseerivad. Nimelt mõtlesin mina täiesti sõltumatult, et mina nimetaksin nende stiili nii ja alles siis lugesin, et ka Päevalehe folgikirjelduses oli neid nii mainitud. Nad olid endiselt tasemel. Kahjuks aga pidin sellelt kontserdilt kohe peale oma lemmiklaulu kuulmist lahkuma, sest kell 17 algas Jaani kirikus
Andrei Mongush
See oli ainuke kontsert, mille eest lisapileti pidin ostma, sest kõik muud, keda ilmtingimata näha tahtsin, olid millalgi ka passi näitamisel vaadatavad. Tema ei olnud. Ja Tõva kurgulaul on mulle meeldinud alates aastatetagusest Yat-Kha kuulmisest sealsamal festivalil Kirsimäel (mäletan, et tookord läksime kontserdilt otse ujuma, sest nii palav oli sellest kargamisest… Ei toonud isegi ujumisriideid vms laagrist, pimeduse varjus sai käia ujumas kuidas aga tahtsid… Olid ajad…). Andrei Mongushi kontsert oli muidugi viimistletum ja viisakam, ikkagi kirikus, alguses luges kirikuõpetaja ühe palve isegi. Ja jagasin kontserdielamust isegi meie presidendiga. Nii tähtis oli see esineja. Kahju oli ainult näha, et sugugi kõik minu vaimustust ei jaganud - iga loo vahel hiilisid mõned kuulajad ära. No mis teha, igaühel ei ole kõrva selle jaoks, mis ühest kõrist välja võlutakse. Andrei on tõeline meister, nii mõneski loos oli kuulda kahte eri häält, kuigi hääletegijaid oli üks. Ka lood, mida ma näiteks Huun Huur Tu repertuaarist teadsin ja pidasin mitme esitaja poolt esitatuks, said selle ühe mehe poolt esitatud. Tema hääl viis mind kaugele Tõva mägede ja jõgede vahele, kus rullusid lahti lood maalähedastest inimestest ja eelkõige maast endast. See oli minu soolo-elamus sellelt soolole pühendatud festivalilt ja pean seda enda jaoks armsaks. Minu sügav kummardus talle.
Burdon
Lahkunud muinasjutuliselt kirikukontserdilt, jõudsin ma krabada veel paar laulu Burdonilt. Ka see oli üks tore ansambel, selline traditsiooniline slaavi laul. Sellel oli oma ilu ja oma võlu, kuid hetk oli minu jaoks vale ning ühinenud olin ma ju samuti alles poolelt kontserdilt. Niipalju sain aru küll, et mõnel muul hetkel oleksin nautinud, kuid siiski mitte eriline fänn olnud.
Ando, aida muusikud ja sõbrad
Tunnistan, et läksin sellele kontserdile eelkõige sellepärast, et üksijäänuna ei olnud mul muud midagi teha. Kuid see kontsert veenis mind, et järgmine kord tuleb veel varem end Viljandisse kohale ajada, et näha ka avamist, mis senini mul alati nägemata on jäänud. Ando ja aida muusikud olid küll just need, keda ma eeldasingi - lihtsa eesti folgi esitajad -, kuid need sõbrad… Sõbrad olid loomulikult kõik need muusikud, kes olid folgi ajal erinevatel kontserditel esinenud ja nüüd esinesid küll oma paladega, küll kellegi teisega koos. Oli vägagi nähtav, et suur osa sellest kontserdist on improvisatsiooniline - parim tõestus see, kui Stefan Timmermans kahe salmi vahel palus Andolt luba ise laulda ja lauliski ühe salmi omas keeles sinna vahele. Nende sõprade seas oli ka Andrei Mongush oma kurgulauluga, saatmas mitmeid laule. Kahjuks küll oli sellise improvisatsioonilise kontserdi heli väga paigast ära niiet mõnda ei olnudki kuulda. Igatahes oli lahe kompott seal koos.
Peale seda kontserti oli kõhedusttekitav, kui vaatasin ringi. Söögikohad tegid sooduspakkumisi, et viimastest toitudest lahti saada - ja paljusid toite ei olnudki enam saada. Kõikjal käis üks asjade pakkimine ja muud lahkumise ettevalmistused. Ei tahtnud üldse, et see veel lõpeks, kuigi niiöelda lõpukontsert oli ära olnud. Eriti kõhe oli vaadata, kui hõre oli telklaager, kus laupäeval peaaegu et vaba platsi näha ei olnud - peale minu telgi veel vaid kümmekond olid püsti, ka I. telk oli langenud. Olin üksi, täiesti üksi oma teise poolega. Aga vahetasin endale õhturiietuse selga ja otsustasin võtta veel, mis võtta annab.
Gjangsta
Need mehed olid kohal oma täies headuses, veiderdamist läbi muusika ja muusika kõrvale oli rohkem kui küll, rahvas hullus. Enamus oli kusjuures jällegi minust poole nooremad neiukesed, kuid oli minust ka kordi vanemaid seal rahva hulgas nautimas. Mõni, kes on jõudnud kaugemale sellest, et rahva hulka tuleb sulanduda ja ei või minna kargama sedasi noorte hulka. Nagu minagi. Kuigi ma tajusin väga selgelt seda vahet suhtumises. Sain taaskord kinnitust nende pillikäsitsemise ja improviseerimise ja koosmängimise oskustes ja tantsisin end higiseks. Karjusin täiesti kõrist koos teistega, et nad ei lahkuks - ja nad ei lahkunud. Kuid mingil hetkel siiski tuli järgmise koosseisu kord.
Ethno in Transit
Kui enne olin neid näinud ebaõiglaselt varasel kellaajal, siis nüüd olid nad just täpselt omas elemendis. Rahvas oli kuum Gjangstaga tantsimisest, kui lavale tuli temperamentide sasipundar, üks elavam kui teine, kolmandast-neljandast jne rääkimata. Kompott töötas veel paremini kui varem. Muuseas, isegi joodeldamine võib olla lahe, kui seda niimoodi välja mängida. Kuid kõrghetked saabusid siis, kui nad hakkasid lavale tooma lava taga olevaid sõpru - needsamad festivalil esinenud esinesid nüüd koos sellistes lugudes, mida nad nähtavasti mitmel puhul ei olnud ette harjutanud. Kuulda sai Tõva kurgulaulu eesti regilauluga koos; Petter Berndaleni (trummar, kelle kontsert samuti kahjuks ainult raha eest ja ebasobival ajal oli) trummimängu, Ellikat ja Solot, Gjangsta mehi, mõnesid minu jaoks tundmatuid korraldajaid ja kes seal kõik käisid. Sellises improvisatsioonilises esinemises, mõnusas koosjämmimises oli kõige paremini näha, milline meisterlikkus ikkagi peitub nendes muusikutes. Tipp tuli tipu otsa, rahvahulk karjus hullunult, kui keegi midagigi esines…
Ja miks ta ei olekski pidanud karjuma, sest kuigi tegu oli vastuvaidlematult äärmiselt laheda kontserdiga, mis veenis mind edaspidigi lõpuni paigale jääma, oli asjal siiski ka teine külg. Iga laul võis olla festivali viimane. Ja kuigi hüüti tagasi neid muusikuid, kes seal esinema pidid ja sellega nii suurepäraselt hakkama said, oli sellise ennastunustava huilgamise taga ka soov: “Folk ära mine ära! Jää veel natukeseksi meiega! Jää, ole meiega ühe laulugi võrra!” Kuid loomulikult pidi see lõpuks siiski lõppema või ma ei oleks siin seda kirjutamas. Sellegipoolest ma ütlen üht - minu parimad kontserdielamused olid sellest viimasest päevast ja eriti neist viimastest tundidest, mil festival lõppes.
Rahulik oli see viimane öö ja rahulik oli see hommik. Päike ajas mind tavapärasel ajal telgist liikvele, kuid seekord ei olnud kontserdid mind ees ootamas. Sõin ära oma sööginatukese ja panin rahulikult oma telgi kokku. Kurb oli. Laagris oli kuulda, kuis mõnedel olid just selle viimase ööga kadunud telgi eeskojast plätud või redelilt kuivamast rätik, kuid muidu olid kõik sõbralikumad kui eales selle festivali raames - ja selle festivali raames oli näha sõbralikkust ja mõistmist küll ja rohkem (vaid ühel korral kuulsin mürgiseid sõnu, kui keegi vanem naisterahvas kurtis selle üle, et viieaastase unise lapsega ei liikunud üks noorem ta ees piisavalt kiiresti). Hoolimata sellest, et võtsin asja rahulikult ja jäin etteantud aja lõpuni - aeg oli antud esmaspäeval 12ni -, ei olnud ma viimane lahkuja, sest sõbralikult lubati jääda kauemaks paika, kuid hoiatati, et valvet enam ei ole. Valvurid kontrollisid küll kõik telgid üle, et seal ikka keegi oleks ja oleks asju valmis kokku panema.
Hommikune jalutuskäik läbi Viljandi oli kurb ja uskumatu. Alles eile oli siin nii palju rahvast - nüüd on kõik nad läinud. Viljandi on taas transformeerunud optimistlikuks päikseliseks eesti väikelinnaks - ainult mõni üksik hämmastunud ja segaduses näoga folkar paistab kohati kuskil vantsimas nende kohalike inimeste vahel, keda selle kireva folgi rahva hulgas alles eile ei olnud nähagi. Asjalikult käib nende telgiseinte ja piirete mahavõtmine, mille vahel alles eile puhkust nauditud sai.
Minu jaoks lõpeb folk, nagu ta algas, bussi uste sulgemisega. Seni tundub uskumatu, et selline üritus võib lõppeda, et kontserte ja pidu ei jätku lõputult, et olemas on mingi muu elu. Elu, kus tuleb olla tähelepanelik, täpne, kohusetundlik ja korralik; sobituda ümbritesvate mallidega; muretseda ka muu, kui nauditava üle. Selleni kestab mu puhkus. Sellepärast ma viivitasingi. Kuid niipea kui sulguvad uksed, tean ma, et selleks aastaks enam tagasiteed ei ole. Isegi kui nimeliselt oleks puhkus tööst, ei oleks see ikkagi võrreldav.
Läbi! Aga järgmine aasta tuleb uus, see tuleb kindlasti taas broneerida. Ja seekord tuleb varem tulla ja vähemalt sama hilja minna. Ei jõua järgmist ära oodata. Vähemalt on plaadid siin vahepeal kuulata…