liriel of nothing important

Ükskord, kui ma olin umbes viieaastane, ja käisin seega veel lasteaias, juhtus mul üks ebatavaline seiklus. Oli suvine ilm - oli ta siis kevad või sügis, seda ma ei mäleta. Meie lasteaia hoovil olid suured liivakastid, mis olid tõesti suured (vähemalt lapse jaoks) betoonist kastid valatud maa sisse, kus tavaliselt oli liiv sees. Sellel päeval aga olid liivakastid liivast tühjaks tehtud - ilmselt, et neisse uus ja puhtam liiv tuua mõnel järgmisel päeval. Aga minule oli see põnev muudatus mänguväljakul. Olin ühte neist kastidest sisse läinud ja kasutasin selle põhjas olevat veel niisket liiva selleks, et sellesse oksaraoga joonistada. Olingi üldse selline eraldihoidev laps, armastasin istuda ja nokitseda üksipäini, harvem mängisin teiste lastega.

Niisiis kükitasin seal liivakasti põhjas ja näen oma isa teed mööda lähenemas. Mina mõtlen, et teen isale nalja, peidan end just ära niiet ta ei näe mind ja peab otsima. Niisiis poen hästi liivakasti serva ligidale. Piilun sealt natuke välja ja näen, et isa räägib kasvatajatega juttu, kes natuke eemal istuvad. Vaatab siis natuke ringi ja läheb siis minema.

Minema! Aga mina? Ma hakkan kartma, et isa otsustas, et kuna ta mind ei leidnud, siis jäängi sinna ja ei saagi koju. Oh neid lapsi küll, nagu vanemad jätaksid oma lapsi lasteaeda! Ronin liivakastist välja ja jooksen talle järele, aga tema on juba kuhugi kadunud.

Sedasi, õnnetuna, hakkan ma rääkima juttu mõnede lasteaiakaaslastega, kes oma lapsemõistusega muidugi arvavad, et ongi nüüd nii, isa läks ära, sest mind ei olnud näha ja nüüd peaksin ma ise koju minema. Küsiti, et kas ma teed tean - muidugi tean, iga päev sõidan ma seda teed bussiga või ka isa autoga. Kell on palju, enamus lapsi ongi juba koju läinud niiet otsustangi siis mina ka koju minna.

Muidugi enamus lapsi elasid kohe lasteaia lähedal, Arukülas, kuid mina elasin sealt 6 kilomeetrit eemal, Peningil. Ma ei kujutanud ettegi kui pikk see tee võib olla! Ma kõndisin ja kõndisin ja kõndisin. Selle peale, et hääletada, ma ei tulnud - alles koolieas hakkasin ma ikka kätt välja sirutama kui mõni auto lähenes - ja koolieas kõndisin ma seda teed peaaegu iga päev, kui ma ei viitsinud bussi ära oodata. Enamus seda teed kulgeb lagedal ja põldude vahel, kuid peale 2 km Peningini silti on ühe kilomeetri jagu metsa ja seal ma hakkasin kartma. Mõtlesin, mis loomad kõik võivad seal metsas elada; et nad võivad sealt minusugusele väikesele lapsele ka keset päeva kallale tormata. Seal metsavahel, ma tunnistan, hakkasin ma nutma ja jooksin peaaegu kogu selle kilomeetri - väikese lapse jaoks ilmatu pikk maa -, et rutem taas lagedale jõuda. Lagedal oli kuidagi julgem tunne, seal nagu ei võikski neidsamu metsaelukaid olla isegi kui seal ka põõsad on, mille varjus nad end varjata saaksid rünnaku hetkeni.

Igatahes jõudsin kodust 50m kaugusele, mu jalad olid läbi ja ma olin kohutavalt väsinud, kui isa auto tuli selja tagant ja selle viimase jupi mind koduni viis. Aga ma olin alles uhke, et ma olin jaksanud nii pika maa maha kõndida ja isagi kiitis, et nii lühikese ajaga. Ma ausaltöelda ei mäletagi, et keegi minuga sellepärast väga pahandanud oleks, et ma niimoodi lasteaiast ära läksin - sest ega ma ju isegi kasvatajale ei öelnud, et ma ära lähen, ei küsinud, kas isa ei tulegi mulle nüüd järgi. Kasvataja oleks ju muidugi kohe öelnud, et tuleb küll - ilmselt ta otsustas, et kuna mind kohe näha ei ole, siis käib kuskilt läbi ja tuleb siis mulle järgi. Õnneks ei jõudnud isa enne mind koju - ei saanudki minust mööduda kui ta just kohe ei oleks koju sõitnud lasteaiast, sest ma käisin ju mööda sõidutee serva -, et ka ema oleks muretsema hakanud, aga ma ei kujuta ette küll, mis tunne võis olla isal - või ka kasvatajatel -, kui mind ka ta teisel lasteaeda järgitulemisel ei olnud kuskil näha.

Rääkisin sellest juhtumisest oma pojale, kui ükskord sõitsime bussiga minu vanematekodu poole. Tema oli sel ajal samuti umbes viieaastane, kui ma talle rääkisin ja sellel lool oli talle tohutu mõju. Teda väga huvitasid igasugused detailid ja kui me sedasama teed mööda sõitsime ka hiljem, siis ta ikka küsis mu käest küsimusi nagu “Kas sa siin ka kõndisid?” - või “Kust sa siit majade vahelt välja tulid suure tee peale?” ja “Kas siin hakkasid sa kartma?” - see kartmise osa huvitab teda kõige rohkem. Tema jaoks oli see nagu uus maailm, et tema oma ema on lapsena läbi teinud selliseid seiklusi. Tema jaoks oli see hirmus põnev - ma arvan, et tema enda jaoks, kes ta linnas ja põhimõtteliselt ainult täiskasvanud saatjaga liikunud on, isegi õues ei ole käinud ilma, oleks selline omapäi kojuminek olnud veel palju hirmsam ja sellepärast tundun minagi selles jutus suure kangelasena.

Mulle endale tundub see nii tähtsusetu pisike juhtum mu elus - kuigi tõenäoliselt on aluseks sellele, et ma siiani hea meelega lähen pikka teed kõndima. Aga mu lapsele on see tähtis. See oli mul esimene lugu, mis ma talle rääkisin oma lapsepõlvest, aga hiljem olen ma neid veel rääkinud ja ta kuulab alati suure põnevusega. Ma arvan, et see on omamoodi isikliku ajaloo tundmine, nagu vanasti olid suulised pärimused hõimu ajaloost. Neil lugudel puuduks mu poja jaoks see võlu, kui ta ei näeks neidsamu kohti, kui ta ei tunneks mind. Isiklik kokkupuude on see, mis muudab need lood tema jaoks vastupandamatult põnevaks. Sellepärast on need põnevamad lugudest, mida loetakse raamatutest - seal võib jääda mulje, et sellised asjad saavadki juhtuda ainult raamatutes. Tõsi on, et paljud raamatulood ei saakski päris elus juhtuda, kuid piisavalt palju on siiski ka neid, mis saaksid. Ilmselt on lapse jaoks selle piiri tunnetamine, mis neist saaks juhtuda ja mis mitte, keeruline, aga lood, mis oma vanemad räägivad oma elust, oma lapsepõlvest, need on kindlasti õiged.

Kogu see juhtum meenus mulle, sest hiljuti oli mul sarnane kogemus. Nimelt, nagu mõned kindlasti teavad, olen ma praegu puhkusel Vormsi saarel (kirjutan seda 16.11 hilisõhtul) ja siinsel perenaisel on mingil põhjusel vastumeelne nädalavahetuseti õhtusöögi pakkumine. Võibolla ei meeldi talle mõte õhtusöögi pakkumisest üldse ja nädalavahetuseti on tal lihtsalt võimalus see ebameeldiv kohustus Hullo kõrtsi kaela veeretada. Ja mina olen selline tagasihoidlik inimene, et ei hakka nõudma. Igatahes sinna ma olen läinud nii eelmisel kui ka sel nädalavahetusel oma õhtusööke sööma.

Minu ööbimiskoht on Rumpo külas, kust on Hulloni just 2km. Ja kogu see tee on metsa vahel. Päevasel ajal käisin seda teed nagu ikka käiakse ja isegi ei mõelnud sellele, et see on ju mets - käisin seal lihtsalt jalutamise mõttes. Aga õhtusöök on teadagi õhtusel ajal ja praegusel aastaajal on ka juba kella 17 paiku päris pime, rääkimata siis 18-19, mis ajal ma olen rohkem harjunud õhtusööki sööma. Niisiis, mõtlesin, mis see 2 km ära ei ole, 20 minutit ja kohal ma olengi.

Ja läksingi seda teed kõndima. Metsa vahele jõudes tuli huvitaval kombel just seesama hirm tagasi, et äkki on seal mingid metsloomad, kes mind rünnata võivad, äkki nad just siin tee ääres passivad, kui mina niimoodi lärmakalt teed mööda kõnnin. Oli ka väga pime, niiet vaevu suutsin eristada, kus on tee, kus mets, kus taevas. Aga seekord lahendasin selle hirmu enda jaoks hoopis teisiti. Esiteks mõtlesin läbi, et Vormsi-suurusel saarel ei saa olla suuri kiskjaid, sest varsti ei jätkuks siin kõigile süüa ja mitte-sugulasest partnereid. Teiseks nad üldiselt väldivad inimesi ja neil ei ole mingit põhjust tee ääres saaki varitseda ja niisama tulevad nad inimest ründama ainult siis kui nad on marutõbised. Ja marutõbigi peaks sellisel piiratud ligipääsuga saarel olema küllalt kiiresti väljaravitav. Kolmandaks mõtlesin, et kui see juhtub, siis kindlasti ei aita selle vastu kuidagi see, kui ma kogu tee kõnnin selle üle muretsedes ja hirmu tundes. Kui tõesti peaks olema näiteks marutõbine hunt tee ääres ja mind ründama, siis ma nagunii ei saa kuidagi selle vastu niiet pole mingit põhjust muretsemisega tegeleda.

Küll aga on pimedas põhjust karta kahte muud asja: esiteks veelompe, ja paaril korral ma astusin ka mõnda sisse ja pidin ebameeldivalt märgasid jalatseid kannatama selle tagajärjel; teiseks autosid, kes pimedas mind ei näe, eriti kuna ma armastan riietuda musta ja mul ei tulnud pähegi, et peaksin saarele kaasa võtma helkureid (linnas olen muudkui unustanud neid endale uuesti külge riputada ja kusjuures isa just mind siia tuues pakkus pealetükkivalt mulle helkurkleepekat, aga ma keeldusin arvates, et ei ole vaja ja et see kleepekas on kole ja ei tule jope küljest lahti või jätab pleki pärast, kui ma tahan teda sealt ära võtta). Nende vastu püüdsin saada abi Hullo poest, kuid helkureid neil kahjuks ei müüdud. Küll aga ostsin endale ühe õnnetu taskulambi, mis aga õgib patareisid nagu ta elu sõltuks sellest ja ise annab valgust sama palju kui pulga otsa pandud seasilm. Aga kui vahetan iga päev patareisid, näen vähemalt ära, kus lombid on, ja autodele saan ka vilgutada ja nad ehk ei sõidagi mulle otsa.

Sellest kõndimisest ja hirmust räägin ka kindlasti oma pojale - see saab olema tore järg eelmisele jutule isegi kui ta siinseid kohti ei näe. Ma loodan, et ta hakkab mõistma, et kartmine on loomulik, aga mõistusega võidetav. Vähemalt mingil määral. Sest olles küll niimoodi läbi mõelnud, et karta ei ole vaja, võpatasin ma ikkagi üpris kõvasti igakord kui minu lähedal mõni kuiv leht krõbises või, täiesti arusaamatul põhjusel isegi siis, kui järsku märkasin, et minu seasilm ei ole ainuke valgusallikas teel - valgus jõudis kohale enne kui auto hääl.

There I was - alone, away from home and all those everyday things - and there I had the most wonderful emotion, the most wonderful experience one could have - one of falling in love. I remember the exact moment - the suddenness, the excitement, the delight, the overwhelming awe of that happening!

I have wanted to remember, exactly what it was that I was doing at the time, but I never could. The experience must have been so much more emotional and meaningful to me that I have just forgotten it. I guess I was just doodling around or pondering something with my tea or maybe adding another coat of paint to some painting. I vaguely remember noticing a love song to someone called Sarah Lou and wondering, whether there is some big love story about someone called Sarah Lou to have so many songs about love with a girl named that; or maybe the name is just popular among girls, who get songs written about them; or whether maybe it was just a good name to rhyme with “(I love) you” so everybody was using it. Not that I remembered other songs namely. This was a cursory wondering, barely something to be called a thought - most of my mind was probably dealing with something that at the time seemed more important. I remember the song ending for a moment and then continuing on with almost the same rhythm. And there, just at that moment it happened…

“Yes, I want you, too, I want you to be mine…”, a deep hypnotic voice was saying.

Snap!

And then and there I wanted too - I had fallen in love. The ecstasy of the moment is still vividly printed on my mind. No shape - only the sound and the feeling. I stopped doing whatever it was I was doing momentarily. I just went to my tiny computer and looked up the name of this newfound love. Lacrimas Profundere. I did too*, but they were the tears of happiness. And then I plugged in my headphones to get the sound and the feeling sharper and more intense; the sound clearer and more full than the smaller-than-small-laptop speakers could ever give me.

And there I did lay with them, doing nothing else than listening, and not just this one time, either. I came to them time and again - every time I wanted the deep feeling, the dark atmosphere, the longing sounding from the band. I might do it as the last thing before going to sleep or the first thing after my daily excercise. I might go to them to get my head clear of whatever problems I had with what I was doing. It was always a joy, it was always a contentment.

What I don’t understand is, how could it have happened like that, with that unexpected snap. I had listened to it before, I had classified it into the “good hearing” folder. But not before this moment did I feel any of the songs resonating in me deeply like that. Maybe I needed to familiarize myself with them before it could happen. Maybe I just realized at that moment that these were so lifelike a bad guy’s words - just there had been a song with “everytime was just for you” - even with the girl leaving the boy - and then he already sings with this same sensuous voice about another girl, cynically adding “I want you, too” (later I understood that that “too” could mean mutual love instead of what I was hearing in my mind, but to me this song is always about guy wanting another girl soon after splitting up with one - and it got me wondering whether they had planned it just the way it sounds to me).

But, as holiday romances go, this had to end, too. The sad ending came as the beginning hadn’t come - gradually. I got tired of the same songs over and over again, I got bored with the simplicity and similarity of them. I was so detached from this love at the time my vacation ended that I didn’t even look the band up before writing this story - that is five days after seeing internet again. Now I know that they have other albums as well. Maybe I should get some. Maybe I can get more enjoyment squeezed out of it… But I rather believe it would be in vain. This dear small holiday thing was all we could have and I am very much afraid I will ruin the memory when I try to have more time with it…

Soundtrack - Lacrimas Profundere “Ave End”

* Wikipedia says: ‘Their name means “to shed tears” in Latin’

Jah, ma tegin selle ära. Inimesed vaatavad mind üldiselt imeliku näoga, kui ma neile räägin, et ma lähen kaheks nädalaks üksi Vormsile. Ühendan end igasugustest kommunikatsioonikanalitest lahti ja lihtsalt olen. Ma ei ole veel paljudele saanud rääkida, et tegin ära ja oi kuidas meeldis kah veel.

Niisiis, punkt üks - miks ma läksin? Kas ma olen mingi sotsiofoob või on mul eriliselt stressirohke töö, et on vaja sellist totaalset väljalülitamist? Mitte kumbagi. Mulle meeldib inimestega suhelda - võibolla mitte nii palju kui enamusele, aga siiski. Ma igatsesin tõenäoliselt teie järele rohkem kui teie igatsesite minu järele (ma arvan, et kuna see on subjektiivne hinnang, siis ei saa kuidagi öelda, kas see on reaalselt ka tõsi või mitte, aga arvestades, et teil oli keegigi mind asendamas või vähemalt minu eemalolekut meelest viimas ja minul olin ainult ma ise ja mu mõtted, siis ma pigem arvaks, et ma igatsesin teid rohkem), aga päris hulluks ma üksindusest ei läinud ja isegi imestasin, et midagi sellist ei juhtunud. Ma lausa lootsin, et tuleb selline hirmus üksildus peale, et hakkan seinu mööda üles ronima igatsusest läheduse järgi - tahtsin teada saada, kuidas ma sellega hakkama saan, ja arvasin, et saan rahulikult - ja osutus tõeks hoopis tõsiasi, et päris sellist üksildust peale ei tulnudki. Ja töö on mul vastupidi meeletult hea ja suht vähestressav. Eralduda tahtsin ma sellepärast, et siis õnnestub tegeleda sihikindlalt mingite asjadega, millega ma muidu ei saa tegeleda. Lisaks on siis rohkem tagatud see, et puhkus on tõesti midagi muud kui see igapäevaelu.

Teine punkt, miks praegu? Keset novembrit, kõige koledamal ajal… Aga just sellepärast, et on selline kõige koledam aeg. Tavaliselt ma sellel ajal päikest praktiliselt ei näegi, sest hommikul ja õhtul on pime. Tahtsin näha selle aja ilusat külge, mida näeb eelkõige päevasel ajal. Mul on välja kujunenud, et novembri lõpuks on mul päris sügav masendus sellisest nõmedast ajast. Niisiis otsustasin seda ennetada ja puhata just enne seda kui see sügav masendus peale tuleb, et seda ei tulekski. Teine selline aeg kipub olema veebruari lõpul - märtsi algul. Paistab, kas mõtlen sinna ka midagi välja…

Ja punkt kolm, miks mitte kuskile soojale maale? Sellel on kaks head põhjendust. Esiteks see, et kui ma oleks kuskil soojal maal, siis ma ei teeks ikka neid asju, mille jaoks ma sinna läksin. Ma ei suudaks vastu panna ja ma oleksin praktiliselt ainult õues päikese käes endale aina järgmist kreemikihti peale kandmas ja järjekordset külge päikese poole keeramas ja tõmmusid poolalasti mehi vahtimas. Äärmisel juhul ma loeksin midagi, aga see kipub olema rohkem ajaraiskamine kui midagi mõttekat. Ohh, millal mulle ometi satuks kätte järgmine hea raamat, ikka selline tõsiselt hea… Teine hea põhjus siin juures on see, et need soojamaareisid maksavad piisavalt palju, et panna mind, värsket teise korteri omanikku (keegi üürida ei taha üht 2-toalist korterit Pelgulinnas? 4000+mõõdetavad maksab kuus), mõtlema, kas ma ikka tahan seda raha millegi sellise eest anda. Õnneks õnnestus leida Eestis odavam pakkumine, tehti isegi allahindlust veebis ülevalolevast hinnast…

Allpool tulevad pildid. Enne pilte kirjutan veel vabanduse, et järjekordselt leidsin, et minu pocket-sized Canon on oma aja ära elanud. Pildid on udused. Värvid on paigast ära. Ja pilte ei ole palju, sest see aparaat on õudne energiaröövel! Nimelt need patareid, mis mul fotokas sees olid - spetsiaalsed fotokapatareid, muuseas - said varsti tühjaks. Mul olid kaasas akupatareid ja akupatareide laadija. Ma ei tea, kas asi oli akudes või laadijas, aga igatahes jäi mulje, et need akud ei saa seal energiat juurde. Variant 3 - asi on selles fotokas, sest sellega ma ju testisin, mis värk on, kas saab juba pilti teha või mitte. Igatahes ei suutnud fotokas mulle isegi Change the batteries öelda, kui need "täislaetud" akud sisse panin. Kui ma poest ostsin tavalised AA patareid, siis need vähemalt jaksasid nii palju energiat anda, et fotokas suutis mulle öelda, et Change the batteries…

Niisiis, kus ma olin. Olin ma Vormsil, Rumpo külas, Norrenda puhkemajas. Koht on kena ja perenaine on lahke.

Minu käsutuses oli kaminaga tuba - kaminatuba -, milles oli ka elektriradiaator. Mingi ajani ei olnud isegi erilist vajadust iga päev kaminat kütta. Mingist ajast oli, aga see ei olnud ka selline tingimata vältimatu vajadus. Mina, soojaarmastaja nagu olen, muidugi tegin siis iga päev siiski kaminasse ka tule. WC ja duširuumid olid hoovil. Teoreetiliselt oli ka sauna tellimise võimalus, aga kuna ma olen pigem seltskondlik saunataja kui iseseisev, siis ma seda võimalust ei kasutanud.

Minu tuba oli iseenesest mõeldud 4 inimese ööbimiskohaks, aga mina muidugi hõivasin selle üksinda. Siin on ta juba sellisel kujul, milliseks mina ta enda jaoks tegin - kogu selle segadusega, mis mulle meeldib enda ümber näha, et tekiks kodune tunne.

Vasakul kööginurgas näete laual minu kaasavõetud + kohapeal pakutud teevaru ja hommikusöögi kandikut (konkreetsel korral puder ja moos). Ateljee kujundasin muidugi ise kaasavõetud pakkepaberi rulli ja paberiteibi abil. Liigutasin sellest nurgast ühe voodi lihtsalt ära. Molbertil näete ühte poolikult maali, mis on poolik siiamaani - ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et üks teatud kunstnik peab kõiki minu maale poolikuks. Ühel seinale tõmmatud paanil näete minu "autoportreed" - ühel hetkel nägin oma varjukuju ja joonistasin selle hetke tuju ajel sinna üles. Kaugemale ma seda ei arendanud. küll tekkis sinna hiljem igasuguseid muid märkmeid juurde. Ees voodil näete pabereid, millele oleks saanud maalida, aga mida ma lihtsalt ei jõudnud, sest - irooniline küll - aega ei jätkunud.

See on siis seesama minu tuba eelpoolnähtud nurgast vaadatuna. Päris vasakul näete ühte voodit, mida kasutasin ainult oma kottide panipaigana. Kappi ma ei kasutanud, kuigi see oli toas olemas. Ühe koti taustalt paistab mingil määral välja lahke pererahva poolt pakutud veekeedukann - kes mind tunneb, teab, et ilma teetassita mind peaaegu ei näegi. Järgmiseks on kamin, minu soojaallikas. Ühel korral suutsin seal peal ka oma sokid ära praadida niiet ühe paari jätsingi sinna prügikasti… Järgmiseks minu öölaud minu pisikese läpaka ja suure välise kõvakettaga. Selle nurga valisin ma oma ööbimiskohaks kahel põhjusel: erinevalt teistest võimalikest kohtadest oli seal lausa kolm pistikupesa (kui ühendada ära läpakas, kõvaketas ja mobiili laadija, siis jääb juba lambi jaoks üks pesa puudu!) kui mujal oli max 2. Teine hea põhjus oli see, et narist tekkiv "baldahhiin" tekitab natuke eluruumist eraldumise tunde ja see on omaette mõnus.

Minu päevakava kujunes nii, et hommikul 10 paiku tuli hommikusöök. Selleks ajaks püüdsin üles ärgata ja lõpupoole see mul isegi õnnestus (mina, kes ma argipäeviti tööajal tõusen kell 6!). Peale hommikusööki ma paar tundi maalisin või kirjutasin või lugesin või kudusin ja kuulasin muusikat või istusin niisama ja mõtisklesin.

Siis oli trenniaeg - käisin jooksmas või kõndimas vastavalt sellele, mida mu pulsikella (Polar F11) programm ette nägi. Tegin iga päev trenni ja programmi intensiivsus oli valitud Maximize ja ma tegelikult ületasin seda programmi (sest seal oli ette nähtud 5 korda nädalas versus minu 7) niiet ma loodan, et mu vorm reaalselt paranes selle ajaga mingilgi määral :) Tegelikult oli peremehe poolt pakutud ka variant neilt mõneks päevaks jalgratast laenata, aga kartsin, et siis ma jäängi sõitma ega suuda kuidagi tagasi oma suuremate prioriteetide juurde tulla. Nii palju mul seda puhkust ei olnud, et ma oleks jalgrattasõidust seal ära tüdinud, sest huvitaval kombel on see nauditavam kui jooksmine ja ma ei usu, et asi on suuremas vahemaas või suuremas kiiruses. Niisiis ma ainult kõndisin või jooksin seal ümbruskonnas. Sellest trenniajast kirjutan hiljem rohkem, sest see on aeg, kus ma sain teha neid väheseid fotosid, mida tegelikult oli ka mõtet teha (oleks nad ainult välja ka tulnud…). Ja siis tahan veel kirjeldada mõnesid fotosid, mis jäidki tegemata. Ja nende juurde käivat juttu (Sest pilt võib öelda küll rohkem kui tuhat sõna, aga pilt + tuhat sõna = juba 2000 sõna, eksole. Mitte et ma iga pildi kohta 1000 sõna oleksin valmis kirjutama. Aga igatahes on plaanis natuke iga pildi juurde ka kirjutada. Olgu tehtud või tegemata pilt.). Lisaks tahan ma rääkida marsruutidest, mida käisin. Lisaks on mu läpakas ka üks praktiliselt valmis post, mis sellega seondub… Aga läpakas jäi sinna - loodan pantvangi peagi vabastada ja siis saan selle siia pasteda :)

Peale trenni (ja dušši) ma maalisin või kirjutasin või lugesin või kudusin või tegin muid asju, mida erakud ikka omaette teevad ja siis tuli õhtusöök. Või kõndisin ma õhtusööki saama (millega samuti see läpakassejäänud post seondub). Ja siis ma tegin veel kõike seda kuni ma haigutama hakkasin ja siis läksin magama.

Miks ma seda posti juba sealt ei kirjutanud? ma üritasin. Sealsamas sinna jäänud läpakas on ka selle algatus isegi olemas. Aga mida seal ei olnud, oli internet. Selgus selline asi, et üle küla on neil seal olemas küll tasuta WiFi ja ka selles puhkemajade kompleksis oli see olemas, aga mitte minu majas. Õuele paigaldati võimendi ja see tõi wifi minu maja uksest kahe sammu kaugusele ja lähemale olemasolevate seadmetega ei saanud. Niisiis vaatasin ainult ühe korra selle aja jooksul e-maile. Ja kuna mul juba selle ühe korra sees tekkis hirmus kiusatus vastata ühele töö-meilile (lõpuks ei vastanud, sest sõrmed hakaksid seal õues istudes külmetama), siis ma loobusin edaspidi sellest üldse.

Ja see kõik oli üks võrratu puhkus. Ma ei teinud midagi palju, ja sedagi, mida ma tegin, tegin ma väga rahulikus tempos, mõnuga. Olin kahe päevaga välja puhanud ja oleksin suutnud nii elada veel päris kaua, kui elu ei oleks piiri tõmmanud lihtsalt puhkuse lõppemisega. See tunduski alati kõige kummalisem, et ühest küljest ma võiksin jääda sinna elama sellises rütmis jne, teisalt ma väga naudin ka seda elu, mis mul muul ajal on. Ma ei kujuta ette, et mul oleks võimalik neid kahte ühildada kuidagi, eks ma peangi siis niimoodi vaheldumisi tegema neid. Igatahes, praegu olen ma õnnelik. Kui ainult mu asjad siin oleksid iseenesest seni ära korraldunud kui ma ära olin…