Mõned pildid kassist
… ja sinisest ämbrist. Kuna need on tehtud mu enda poolt, siis need ei osale võistluses, panen nad lihtsalt niisama vaatamiseks :)
Parima minu kassi foto võistlus!
Kuulutasin mingi väikese istumise eel välja parima minu kassi foto võistluse ja lubasin ka auhinda. Nüüd on kolm pilti mul olemas, mille vahel valida, aga mõtlesin, et annan võimaluse ka teistel osaleda ja lisaks neidsamu pilte kommenteerida. Siin on olemasolevad pildid (autorid on mul teada, kuid kuna ma pole neilt luba küsinud, siis ei avalda hetkel nende nimesid):
Ootan lisaks pilte kuni augusti lõpuni ja avaldan nad jooksvalt (eraldi postidena) vastavalt minuni jõudmisele. Kellel on soovi osa võtta kuid pole pilti veel võtta, võib võtta minuga tavapärasel moel ühendust ja leppida kokku fotosessiooni aja.
Samuti võib mulle teha ettepanekuid auhinna osas, sest suure suuga lubasin, aga tegelikult ei ole veel otseselt välja mõelnud, mis see olla võiks. Muidugi ei kavatsegi ma mingeid reise vms jagama hakata, niisiis võtta mõistusega :)
An experiment in soberness
What a party! I danced as I haven’t danced for a long time. I danced even though I didn’t have a partner to flirt with, a partner to bring out my best moves for. In fact I danced with everybody who would dance with me. I danced like crazy even though many songs weren’t anywhere near my favorites, in fact I would disdain them in any other setting (that doesn’t go for all of the songs played there, I would not include songs played by the band, I could’t face M. or K. if I did :P). I danced to every style from folk to reggae to twist to pop to rap. I danced in the slight cold and damp of the august night, having shed any clothes I could, and still sweating. Had there been a man, I would have done what I generally do with them (no need to be more specific right now). I absolutely enjoyed every moment of the time.
Now you must think I was absolutely drunk while doing the things listed above - that is why I started like that anyway, so this is a must - but the fact is that I was not. In fact, I was absolutely sober and still I didn’t have any limits as to what I could do, I could do anything people mostly do only while drunk. How come? How come I was not drunk at a party? How come I didn’t have any inhibitions?
Now let me start from the other beginning. It was lunchtime at our company’s summer days on Naissaar, a small island near Tallinn, when I decided it was time to get something refreshing to drink, meaning something of slight alcoholic persuasion. I checked out what we had there.
- Beer - predominant refreshing alcoholic drink among men in Estonia, but one I have never developed a taste for. If there is nothing else and I really want something, anything, then I can drink it, but if there is a choice, I’d rather choose something else. But choice is a rare thing to come by…
- Cider - I have very bad experience with it, my head hurting after drinking it. Not in the morning, oh no - right after finishing the glass. And it doesn’t taste very good - mostly it has too yeasty taste. I do like some exceptional cases of cider - Strongbow, an apple cider that tastes almost like apple juice, only slightly better, and some bottled ciders - but we didn’t have them there. We had something on tap and it didn’t taste inviting.
We actually had some vodka, wine and Jägermeister there as well, but at lunchtime they were not accessible or at least weren’t openly so. I wouldn’t have chosen any of them anyway in that sun.
While checking out the choice, I was thinking about possible reasons why I should want to have something of alcoholic persuasion anyway, why not something non-alcoholic. It was hard to find a justified reason. Why should I want to get drunk? Often I have drunk because it is so tiresome to refuse someone overly kind about offering a drink. Nothing like that in this case. Or because everybody is doing it. Never a good reason. Or that is cool. Well, it was the reason in the beginning when I hadn’t found my inner coolness yet. Or because I would be more open and happy and social when drunk. But I have some cases which would prove exactly opposite.
So I went and sat down again with a bottle of water in my hand and mind working. Could I stay sober all night and still enjoy it? I know it is not so hard to let go of control, let go of that image of calmness and quietness. I know it has always been quite a calculated decision on my part to lose those self-made walls and loosen up - it has not been because of the alcohol. And at other times I couldn’t loosen up and do what I went to do despite deliberate alcohol consumption.
Another thing is that just the night before when some of my friends were visiting, MDW said a sentence that almost started an argument (I am sorry that I. didn’t bother to argue, it would have been interesting) by saying that people don’t need drugs because these only alter the balance of different chemicals in the body, adding nothing the body couldn’t create by itself. I don’t know which part of that very provocative idea is what I. would have argued with, but that thought made me think of all the times I have been drunk and all the times I have been almost sober and how the happiness and communicativeness doesn’t correlate with drunkenness at all. I can do just the same things whether I am drunk or not (which doesn’t make this sentence entirely truth, at least for drugs). Only the physical, unwanted effects really do correlate with alcohol consumption.
So I decided to go through an experiment - I would be sober that entire night and enjoy it as I would have anyway. And this I did - if they didn’t “enhance” the water I drank and I don’t think anyone did.
The most surprising result was that there wasn’t any big difference at all. When others took lead on dancing, I followed up as I would have anyway. When at some point a colleague asked whether it was getting uncool (for lack of better translation) to be sober, I was surprised to hear such a question, this was so not how I felt. People who are too drunk are disgusting no matter how sober I am myself and there weren’t many there. It was fun, it was exhilarating, it was just as a party has to be. Maybe I was a bit more aware of how drunk anyone was. Maybe I had just a bit of more balance and accuracy, but it was not a very big difference - and it was a difference toward the better anyway.
But in a way the feeling of being slightly drunk was there despite of no alcohol and I can’t explain it. The feeling I associate with alcohol must have always been the dancing and water loss and being up late at night? Is it just a reflex to feel as I did? Could it be that people really can be easily uninhibited as they are after drinking - without the bad effects of alcohol of course - but need to knowingly go through the tradition, the formality, the custom of drinking alcohol to let the walls down and act a bit less responsibly? To know everybody expects a bit less reason and logic at that time, that it is okay to be a bit stupid and slow and irresponsible? Could it be we don’t really need alcohol, this is only a placebo and knowing and believing in the effect makes the effect happen?
Whatever it is, I am convinced it is a very interesting phenomena and I will try being sober again soon. I want to get to the bottom of this and I will not waste my money on alcohol any more. Oh, sure, I will sometimes drink it because some of it does taste good or because I would be very cold if I didn’t, but I will never do it only because it is the place and time to drink alcohol and everybody is doing it and so should I.
Muhu kirik
Eelviimase päeva õhtul vaatasime kõikide teiste kirikumaalid üle (vaata siit, siit ja siit - seal hulgas paistab tegelikult ka üks minu pilt, see, millest nüüd juttu) - vaatasime neid pilte hulgakesi ja Tiit kommenteeris, et tal olla esialgu hirm olnud, et meil on õigus ja sealt kiriku piltide hulgast ei tulegi midagi välja, aga siis hakkas nägema, et tuleb ikka küll. Puht-arhitektuuriliselt on selle kiriku maja huvitav selle poolest, et ta on kolmeastmeline, iga aste väikese majakese kujuga, kolmnurkse terava katusega. Värava poole paistab altaritagune aken, sissepääs on vastassuunast.
Vaatasin teiste pilte - osad veel poolikud - ja mõistsin kui raske on tegelikult seda pildile saada, et seal on selline harmoonia, selline loogika sees. Ma ka vaatasin neid kõiki pilte ja kuulasin neid kommentaare ja mul hakkas päris kahju, et kõigil teistel on maal sellest huvitava arhitektuuriga ehitisest kui sellisest, aga mul ei ole. Kogu see aeg ma mõtlesin, et kui mina teeksin maja kui sellist, siis kuidas mina tahaksin seda teha. Tiidu kommentaaridest jõudsin järeldusele, et täielik no-no on selle otsevaate tegemine, et kirik jääks peaaegu ornamendina - mis tekitas kiusatuse just seda teha. Ja jätkata seda mitteornamenti muhu rahvaliku ornamendiga - sest need kolmnurkkatused lähevad nii hästi kokku ju Muhu uste, Muhu männa ja muude muhulike mustritega. Ja siis mõtlesin, et mul on ju olemas veel üks lõuend raamil, mis oma pikliku kujuga seda kõrgussesuundumist juba isegi rõhutaks. Tiit arvas, et järgmine päev võiksime kardetud ja sarjatud Üügu pangale minna, millest veel kellelgi head pilti ei ole tulnud. Aga minu iha teha pilt Muhu Püha Katariina kirikust Liival aina suurenes niiet ma küsisin juba õhtul, et äkki ma võin siiski minna tagasi kiriku juurde. Loomulikult ei olnud Tiidul selle vastu midagi, lihtsalt keegi peab mu sinna viima ja pärast ka peale võtma. Ja kui siis Kristel (kellega ma ikka ringi sõitsin) hakkas rääkima, et temaga ma järgmisel päeval Üügu pangale ei saa, sest ta läheb kella 9ks Liivale, siis oli see nagu saatus.
Niisiis ärkasin järgmisel hommikul varem kui teised ja Kristel viis mu Liivale. istusin kiriku juurde maha - ja needus! - avastasin, et mu kolmjalg, mu molbert, ei lase end enam üles panna. Üks kruvi oli ilmselt sõidu peal kõveraks läinud (peangi leidma mõne meesterahva, kes selle tagasi sirgeks saab). Ohkasin, kuna olin sellises situatsioonis - püüdsin ise küll ka korda teha seda, aga ei õnnestunud - ja hakkasin pigem kirikut mõõtma ja joonestama.
Just joonestama, sest ta pidi ju tulema väga täpselt sümmeetriline, et edasi anda oma arhitektuurilist omapära ja sobida selle ornamentlikkuse ideega. Ja seal mõõtes* ja joonestades ma sattusin veel suuremasse vaimustusse kiriku arhitektuurist kui ma olin enne. Kiriku planeerija oli kindlasti numbrite harmooniast äärmiselt huvitatud. Kolme katuse kaks vahet kõrgusse on täpselt samasuured, loomulikult on samad ka kõik katuste teravike nurgad. Kiriku eri astete laiused olid täpselt nii, et kõige kaugem mahtus täpselt kaks korda sellest astme võrra lähemal oleva sisse, ja see omakorda mahtus täpselt kaks korda kõige eesmisse. Ma ei imestaks, kui kiriku laius jaguks neljateistkümnega mingites mõõtühikutes (1 mõõtühik kõige laiema ja keskmise vahe; 2 mõõtühikut keskmise ja väikseima vahe ja 4 mõõtühikut eesmises kuni kiriku keskjooneni - ja see kõik sümmeetriliselt ka teiselpool keskjoont).
Joonestasin selle üles ja siis hakkasin seda lõuendile kandma hoides seda käes - keeruline oli. Aga veel keerulisem oli juba värvimiseni jõudmine, sest paratamatult määrisin ma värviga oma käed ja oma riided ja muidugi ka lõuend ise sai natuke ebaühtlaselt kaetud. Ja - oh õnne! - just siis saabus tagasi Kristel, kes pidi minema teistega Üügu pangale ühinema, kontrollima, et äkki ma tahan siiski ära tulla. Kuna mul see probleem molbertiga oli, siis olin kahel käel nõus. Asjad ruttu kotti ja seadsin end üles Tamse õppebaasi ateljees. Seal, ihuüksi, maalisin maalisin ja maalisin ma vahetpidamatult kuni õhtul kella kuueni. Ainult nii palju oli vahepeal vahet, et teha endale järjekordne tassitäis teed, võtta vastu telefonikõne SEBist (sain positiivse vastuse laenutaotlusele, sain laiendada oma korterit!), küsida kommentaari tagasisaabunud Tiidult.
Seks ajaks oli mul valmis kiriku osa ja hakkasin just planeerima muhulikku ornamenti. Proovisin seda järgi eraldi paberilehel. Esialgu oli mõte teha värviline - pruun nagu kiriku katus; Muhu roosa ja valge ja see kõik sini-sinise taeva taustal. Näitasin kavandit Tiidule ja ta kommenteeris, et tema oli esialgu ideed kuuldes arvanud, et ma teen sellise tugeva oranžiga ja Muhu männaga ornamendi, 
aga selline on isegi parem. Aitas mul ka märgata, et hoolimata ornamendi mõõtmise abil pealekandmisest oli siiski üks kolmnurk-viil seal viltu ning soovitas teha heledamaks päikeselaigud kiviaial kiriku väravate ees, väravapostid rohkem välja paistma, et rõhutada sümmeetriat. Tegin seda.
Ornamendi peale värvimisel aga avastasin, et kui ma panen sinna kasvõi sama tumeda värvi kui on eredam pool kiriku katusest, on see liiga tume ja võtab maha kiriku arhitektuuri võimsuse sellel pildil. Niisiis kahandasin ornamendi domineerimist seda valgega üle tehes ja ka selle ümber heledamaid jooni tõmmates. Hiljem kommenteeris Tiit, et ka see paistis olema täiesti õige valik. Samuti kiitsid pilti mitmed teised. Sh tõsteti esile ka seda, et see pilt jätkub lõuendi servadel, mis raamimisel ei paistaks välja - aga see on sellepärast, et ma ei taha, et seda oleks tingimata vajalik raamida vaid et seda võiks seinale panna ilma selletagi.
Niisiis sain ma pildi valmis kell 18 õhtul. Kogu sella aja jooksul ei olnud ma söönud rohkem kui paar küpsist, mis mul maalikotis selliseks puhuks oli. Olin vaimselt üpris läbi ja läksin siis ja tegin endale süüa - pasta kiirtoidupakk, mis oli mõeldud kahele läks mulle täielikult sisse ja maitses ülihea, selline oli mu väsimus ja nälg. Tulemus ise on aga seda väärt. Olen selle pildi üle väga uhke ja mul oli väga kahju seda Muhumaalt ära tuua, sest see on nii selle koha pilt ja kuulub sinna. See on pilt, mida ma tahaks müüa kellelegi Muhumaal avalikult näitamiseks, kuid ma ei osanud seda võimalust piisavalt ruttu leida, et ta oleks saanud sinna jäädagi.
* Muidugi ma mõõtsin silma järgi mitte mõõdulindiga kirikul ronides niiet mingil määral võib mu arvamus vale olla.
Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 30×90cm
See oligi viimane piltidest, mis ma tegin EKA Avatud Akadeemia maalilaagris Muhumaal Tamses. Peale seda ma kohendasin veel natuke ülejäänud pilte ja ka sedasama. Võibolla on nüüd uuesti huvitav üle vaadata ka kõik muud pildid ja sarja sissejuhatus…
Vaata ka:
Päikesepuu
Kolmanda päeva õhtul külastasime Marget Tafelit, Muhu kohalikku keraamikut, tema kodus. Tal on fantastiline kodu ja seda ei hakka ma praegu siin ümber jutustama - minge teinekord ise, ta peab seal ka keraamistuudiot. Mis minu pildi jaoks oluline oli, oli see, et meie juhendaja oli tal palunud välja otsida akvarellmaalid. Oh seda ahhetamist ja ohhetamist, nii fantastilised olid nad! Õpetaja rääkis veel neile juurde ja selle kõige peale tuli endalgi suur tahtmine proovida veel kord akvarellidega teha midagi. Või vähemalt akrüülidega akvarellitehnikas, juba libisesid silme eest mööda maastikud, mida võiks teha, mida proovida veel… Mida teha just akrüülidega, mida saab lasta vahepeal ära kuivada ja mida siis saab teise värviga osaliselt katta - sest akrüül ei sulata alumist värvikihti lahti nagu akvarell.
Kohapeal aga selgus, et me ei lähe järgmisel päeval sugugi mõnd maalilist maastikku maalima, kus kõike seda kerge oleks järgi proovida, vaid hoopis Muhu Katariina kirikut. Sellel kohal on minu jaoks hoopis märgilisem tähendus kui mõnele teisele. Olen kaks aastat käinud seal Aimar Kristersoni juhendamisel maalimas. Juba esimesel korral nägin ma kohta ja mõtet, mida ma tahtsin seal maalida - põlgasin ära kiriku kui sellise, leidsin hoopis, et õigem oleks seal näidata looduse ja inimese - just dogmaatilise ja sellest natuke kalgi inimese - vastasseisu. Proovisin seda maalida, aga välja tuli - minu esimese maalimisaasta kogenematuses ja ärevuses - suveniirpilt, nagu Aimar selle kohta ütles. Nüüdseks seda pilti ei ole enam - kui keegi just teise pildi värvikihi alla ei hakka puurima, et seda sealt kätte saada. Ei ole vajagi - mul on foto olemas ja sellelt näeb igaüks, kui kehv see tulemus oli. Ma ei olnud sellega absoluutselt rahul.
Niiet järgmisel aastal, kui me samamoodi Aimari juhendamise all sinna läksime, siis läksin otsusekindlalt tegema sama pilti uuesti. Ma olin talv läbi mõelnud sellele läbikukkumisele kohas, mis minu jaoks tegelikult oluline oli, sest mul oli olemas tunne, oli mõte, oli motiiv - aga teostus oli kehv. Ega ma endiselt nüüd suurepärane maalija ei olnud. Enamuse aega veetsin kirikut - jäika kivist ähvardavat kirikut - pildile saades. Aimar nägi pilti siis, kui põõsast seal veel ei olnud ja ütles, et varsti hakkame lõpetama, et võiksin ikka seda ka teha. Ja kui ta siis uuesti mu pilti nägi - peaaegu valmis kujul - siis ta vaatas korra seda ja kõndis minema. Kommenteerimata. See oli ilmselt ta jaoks nii ootamatu, mis selle pildiga järsku juhtunud oli. Aga hiljem valis ta just selle välja minu piltide hulgast Koguva Kunstitallis näituse jaoks, seda soovitasid ka mitmed teised kursusekaaslased. Kahjuks ei mäleta, kuidas ta seda kommenteeris lõpuarutelul. Olen ise samuti selle valikuga nõus, see oli tõesti minu eelmise aasta maalidest kõige parem. Maal ise on selline, nagu võite paremaolevalt pildilt näha.
Niisiis peale seda, kui kaks aastat oli seal maalitud ühte asja ja selle edasiandmise vajadus rahuldatud, oli uuesti sinna minek minu jaoks põnev - mis mul seekord õnnestub seal teha? Meenutasin esimese aasta motiiviotsinguid - motiive on seal küllaga. Samuti mõtlesin Tiidu antud ideedele, mida võiks proovida teha, et huvitavam oleks. Üks ideid oli, et püüda erinevaid asju omavahel pildil kokku panna - asju, mis päris elus ei ole koos ega saagi teinekord koos olla. Mõtlesin enda jaoks välja, et seon pildil kiriku enese ja selle vägeva puu, mis ta hoovis kasvab ja iidsed hiied mõttesse toob. Kaks eri religiooni pühapaika - võiks nagu huvitava pildi moodustada? Eriti kuna kirikud tihtipeale just iidsetesse eestlaste pühapaikadesse ehitatigi. Proovisin neid mõttes sättida, kuid ei leidnudki mõttes head kooskõla, kuidas nad olla võiksid.
Nendest mõtetest täiesti eraldiseisvalt lugesin selle kiriku ja selle ümbruse kohta ka Giidi Käsiraamatust Saaremaa ja Muhumaa kohta, mis selleks otstarbeks hangitud oli. Seal tekitas minus huvi see, et selles kirikus olla kuskil ukseava raami sees vana paganlik hauakivi, millel olla ilmapuu kujutatud. Et ehitades ilmselt kasutati vanu hauakive ja see üks kivi on hästi vaadeldav, kui osata õigesse kohta vaadata. Lihtsalt huvi pärast tahtsin näha. Mingil määral olen ma ikka olnud huvitatud ristisõdade-eelsetest eestlaste uskumustest, kasvõi info mõttes, kasvõi fantaseerimise mõttes, mis sellest oleks võinud ilma importusuta kasvada ja mind on alati imestama pannud, kuivõrd põhjalik hävitustöö on sellega läbi viidud - ei ole praktiliselt usutavat teadmist selle kohta. Niiet loomulikult tahtsin seda haruldust näha.
Hommikul läksime kiriku juurde ja kohe sai sinna ka sisse, kuid sellest teadmisest hoolimata, et see kivi seal on, ei 
osanud mina seda kuskilt leida. Loomulikult ei hakanud ma aga uksi avama. Kui aga Marget kohale jõudis, siis tema teadis ust, mida avada ning peale loa küsimist ta selle ka avas. Ja see vaatepilt oli jalustrabav! (Vaata vasakult, keera pead samuti vasakule viltu, et õiget pilti näha, selles suunas, nagu ta mõeldud oli. Siin spetsiaalselt ise ei keeranud teda õigeks, et oleks näha nagu ta reaalselt on.) Ma ei kujutanud ette, et seal võib olla nii oskuslikku raidtööd, nii uhket reljeefi, nii selget ja ilusat sümbolismi. Ma kujutasin ette, et see peab olema lihtne, vaevu arusaadav kujutis, mis hea tahtmise ja eelteadmise korral kujutad ette puuks; võibolla kriipsujuku sõdalasena ja jahisarv/küllusesarv teiselpool puud süvend, mis vabalt ka lihtsalt kivi kahjustus võiks olla. Aga ei - kivi on nii täiuslikult vormitud, et mul tekkis tahtmine seda ennast maalida. Unustasin mõtte segada kahte religiooni - kui midagi segada, siis kahte sama religiooni sümbolit! Kahte puud - üht kivilt ja teist päriselus eksiteerivat. Ja üldse tekkis mõningane värske viha ristisõdalaste vastu ja selle religiooni vastu, mida nad esindasid, kui nad meie esivanemate uhke pärandi hävitasid. Ei tahtnud nende religiooni sümbolitega midagi pistmist teha.
Seega kui lõpuks meie ekskursioon kiriku peal lõppes, siis oli mul ka selge, mis ma teen - üles serva päikese Päikesepuult, allaserva tema juured ja keskele tõelise iidse puu kirikuaiast, nii nagu ta seal on. Aga elu teeb ikka keerdkäike meie suurte plaanidega ja nii ma avastasingi, et enam mu akrüülid ei kuiva nii ruttu kui eelmistel päevadel - see on akrüülidega õues maalides üks arvestatav nuhtlus -, sest ilmselt osaliselt ikkagi selle eelmisel õhtul nähtud suurepärase akvarellitehnika mõju all ma vedeldasin värvid palju vedelamaks kui ma tavaliselt teen ja nad hakkasid seal omaette mängima - tegid taustale metsaviiru. Tänu eelmise päeva kogemusele oskasin seda ka hinnata ja jätsin ta siis sinna alles.
Küll maalisin suhteliset tugeva joonega sisse selle päikese päikesepuult ning selle tausta; samuti puu juured. Päikese panin veel keskelt kergelt helendama, nagu oleks tõesti päike sinna püütud (selle osaga veel hetkel 100% rahul ei ole, sest sealt natuke kumab veel läbi hariliku pliiatsi joont, millega ma selle sümmeetria saavutamiseks jooned ette pidin tegema - aga mul ei olnud selleks hetkeks enam korralikku akrüül-valget ja seega lükkasin selle vea parandamise edasi).
Selle päikese maalimise täpse ja küllaltki nüri töö juures mõtiskledes pildi üle ma jõudsin järeldusele, et tegelikult ongi maa ja päike need suhteliselt igavesed, nö kivisseraiutud - ja seega oli minust täiesti õige just need osad teha ornamentidena kivilt. Vastupidiselt on aga puu, mis seal kirikaias seisab, küllaltki kaduv ja tegelikult on see tema kaduvus ka juba nähtav. Seega olekski õige sellele kergelt akvarellilisele taustale ka puu ise, kuigi ta iseenesest küllaltki kõva, tahke, kare ja reljeefne materjal on, küllaltki õrnalt, läbipaistvalt, kaduvalt - akvarellitehnikas - peale maalida. Nii ma tegingi.
Natuke keeruline oli saada sellele natukenegi tihedust - selleks pidin ootama kuni esimene küllaltki märg kiht kuivas ja veel teisegi kihi sama märga värvi lisama.
“See on sul küll üks väga eriline pilt,” oli Tiit Pääsukese vaikne kommentaar, öeldud kerge hingeliigutusega hääles. See on kommentaar, mis mulle kõige enam südamesse läks. Ma loodan, et ma seda hetke, seda häält, seda tunnet kunagi ei unusta… Samuti ütles Tiit hiljem selle kohta, et see olla “meisterlikult tehtud” ja “tõeline kunst” (võrreldes teiste kirikust tehtud maalidega) - oi, ma olin selle sõnakasutuse üle uhke! Ta rääkis ka, mis kohtade pealt sellega veel norida saaks, aga ma otsustasin neid kommentaare siin mitte avaldada :)
Kommenteerijaid oli teisigi, nii mõnigi ahhetas, aga kõik ilmselt ei saanud aru ja mõnigi ilmselt põlgas ära, sest sellel pildil on ideed rohkem kui maali. Keegi ei öelnud seda välja, see on see, mida ma ise tunnen. See on fakt, mis mind ennast selle juures häiris - mis tõi meelde need liiklusmärkide kolmnurgad, kus oli sama lugu. Maalimise naudingut ei olnud selles pildis palju ja seda on ka näha.
Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 61×50cm
Vaata ka:
Liiklusmärgid
Mäletatavasti lõpes mu meremaalimine Orissaare sadamas abstraktse mitte-merega. Aga päev seal ei olnud läbi, tahtsin midagi veel ette võtta. Kõigil oli midagi pooleli. Mõistsin, et minu suurim probleem esimese pildiga oli olnud see, et võtsin ette liiga suure motiivi, kus oli nii palju teha, et ma jänni jäin.
Enne laagrisse tulekut koosolekul ja ka mitme loengu käigus oli Tiit maininud, et koolis on neil eraldi kursus “ebatavalised formaadid”, kus nad proovivad igasuguseid eriti laiasid, eriti pikki peenikesi, või ümmargusi jne formaate. Kuidas neid täita nii, et pilt koos püsiks? Samuti võiks see aidata lahti saada oma sissekulunud vaadetest ja õppida maailma teisiti vaatama. Seega olin ma pöördes, kui nägin poes - Kaubamajas muide - kohe peale seda koosolekut müügil kolmnurkseid raame. Müüdi kaks samas suuruses kolmnurka ühe pakina.
Nüüd siis võtsin ühe neist kolmnurkadest kätte ja asetasin ta loogilisel moel - hüpotenuus allpool - endale ette. Eesmärk oli võtta kaugemalt merelt üks tükk ja see sinna peale maalida. Tõstsin pilgu kaugele merele ja - mis ma näen, motiiv! Keset siniseimat suvemerd erepunane poi. Selline värvide kooskõla, et anna olla! Sellise pisikese pildi peal rohkemat ei saagi üldse teha või muidu on ta liiga tihe.
Niisiis, alustasin taas mere maalimist ja seekord ei olnudki see niiväga sundus ega ebameeldiv. Kui taust sai peale kantud, jõudsin järeldusele, et mere panoraami rõhutamiseks on õigem just laiem ots ülespoole tõsta niiet kiire liigutus ja nii ta oligi. Kauget merd oli küllalt lihtne teha, sai ka lainetus tinglikult peale ja peagi oli taust olemas, ainult “kirss” veel puudu. Mõtlesin, et küsin selle asukoha suhtes nõu Tiidult, aga tema tahtis, et ma siiski ise mõtleksin - ainult niipalju ütles, et liiga ette ei või panna, sest muidu paistab liialt õngekorgi moodi, ja päris keskele ei sobi ka, mida ma ise olin juba samuti mõelnud. Niisiis vasakusse kolmandikku ta tuli, kergelt kõikuv kerges lainetuses. Olin selle kerge mänguga suht rahul. Ja ma olen rahul ka sellega, et päris mitu mu kursusekaaslast seal kiitsid, et see poi olla nii realistlikult maalitud, nagu oleks ma reaalselt midagi sinna peale pannud mitte maalinud. Osad kunstnikud muuseas lisavad veel pildile varjugi, et see illusioon oleks täielikum.
Aga see post pidi olema see erand, kus ma kirjutan korraga kahest pildist. Pealkirigi on mitmuses. Erand saab ta olema ka selles mõttes, et ta saab avaldatud samal päeval kui üks teine - aga muidu ma ei jõua enne piltide esitlemist IRL kuidagi selle pildi kirjeldust üles, mis oleks kõige tähtsam panna üles koos kirjeldusega…
Ja nii see on, et kui üks kolmnurk oli valmis, siis ma hakkasin mõtlema, mida teha teisega. Alguses mõtlesin küll, et poi pilt jääb eraldiseisvaks, aga siis leidsin, et mulle meeldiks teha nn seeria siiski, kuid mis oleks loogiline teine pilt? Mõtlesin, et vastand - meri-maa. Ja pildil peab samuti olema mingi ere tehisobjekt, mis sarnaneks selle merepealsega. Esimene mõte oli liiklusmärk - aga siis peaks tee ka tegema ja see ei sobinud selle lakoonilise pisikese merepildiga kokku, ei sobinud sellele pisikesele kolmnurgale. Spetsiaalselt muide, just selleks otstarbeks, palusin võimaluse netti minna oma kursusekaaslaselt, ja uurisin, misasi ikkagi on poi, misjaoks ta täpselt vajalik on. Iseenesest on ju minule kui asjast kaugelseisvale inimesele täiesti arusaamatu, mis või miks ta on, miks ta just sellel kohal on - kuskil keset merd ja ega mina ei tea isegi seda, kas laev peaks selle poole sõitma või sellest eemale hoidma. Wikipedia artikkel ka väga palju ei aidanud, sest, nagu arvata oligi, on väga eri otstarbega poisid. Niipalju ma suutsin järeldada, et see konkreetne on laevade liiklusmärk - mis tähendusega, seda ma ei saanud teada.
Liiklusmärgina identifitseerimine nagu viitaks, et esimene mõte teha liiklusmärk pildile oligi õige, aga samas kahtlesin selle mõtte headuses. Seekord ei küsinud ka kelleltki nõu. Alles viimasel päeval, kui ma üldse üpriski omaette tegutsesin ja peaaegu ei aimanudki, mida tegid teised, võtsin kätte ja viimase pildina viskasin ta valmis. Võtsin aluseks selle tajutud absurdsuse - minu jaoks on täiesti arusaamatu, misjaoks on liiklusmärk keset merd. See on umbes sama absurdne nagu liiklusmärk keset heinamaad. Ja kuna see on 
maine asi, siis kuidagi vajalik on kolmnurk sellele esialgsele nn loogilisele küljele ehitada, esiplaan laialt ja telliskivimärk paremasse serva sarja lõpetama. Niisiis roheline heinamaa ja “telliskivi” märk sinna pildile tulid. Tiit nägi pilti alles siis, kui oli lõpus tööde arutelu - ja tol hetkelgi oli pilt poolik ja värv kuivamas (ei saanud veel valget triipu keskele tõmmata, sest punane ei olnud kuiv). Ja ta ei tahtnudki nende moodsamate asjade kohta midagi suurt öelda, soovitas ainult, et neil võib isegi veel eredam värv olla - tegingi tegelikult siis merd veel sinisemaks ja rohtu ererohelisemaks. Nüüd tundub, et just rohtu peaksin veel kollasega ja võibolla ka kerge valgega täiendama, et esimene serv oleks rohkem esimese serva moodi.
Komplekt tuli välja siis selline. Paigutada võib neid kolmnurki mitmeti, aga kokku nad kuuluvad ja teine pilt esimeseta ei ole isegi eriline vaatamisväärsus, ainult esimesega koos on tal mõte. Kuigi võib vast seda mõtet mõistatada olla põnev, kui ainult teist vaadata.
Akrüül 
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 2*28cmx28cmx40cm
Vaata ka:
Relss
Väina tammil käies ma mäletatavasti kartsin merd ja kui ma siis nägin teiste pilte, siis hakkas mul kahju. Nii huvitavaid ja omanäolisi pilte oli merest! Ja kuna olime minemas Orissaare sadamasse, siis võtsin juba ette eesmärgiks, et teen pildi merest ja võtan kohe ette suts laiema formaadi, et seda teha. Mäletasin enamvähem ka vaateid, mis seal sadamas võtta oli eelmisest aastast, kui tegin seal pildi soolikarohust ja isegi koht oli enamvähem teada mul enne kohaleminekut. Seega, täis otsusekindlust, teadaolev formaat peos jõudsime kohale. Kohapeal leidus küll ka teisi vaateid, mida Tiit meile välja tõi ja millest mõned tõesti huvitavad oleksid olnud.
Jäin oma idee juurde - maalin merd nii, et oleks olemas nii rannalähedane madal meri kui ka kaugem ja sügavam. 
Kohapeal jäi silma üks kõrkjaviir, mis ääristas paatide vettelaskmiskohta. Vettelaskmiskoht oli iseenesest kaks rauast relssi, mis vette suundusid. See kõik oli suht hea kompositsioon - liikumine, eri värvid - kõik, mis on enne vaja kui hea pilt tulla võib.
Hakkasin siis tegema - joonistasin üldpildi pliiatsiga taustale, kõik sobis. Kandsin taustale umbkaudse tumedama tooni ja seda vaikselt ettepoole muutsin rohekamaks-kollakamaks, nagu meri on. Alus sobis. Siis püüdsin kõrkja värvi leida. Ja sellel kohal jäin ma jänni - no ei leia õiget värvi, ei suuda teha neid õrna ja kõrkjalikuna kuidagi. Sellel ajal käis ka Tiit vaatamas ja käskis aga edasi lasta, et küll tuleb. Proovisin ja proovisin - aga ei tulnud.
Üks hetk sai kõrini. Tundus, et ma punnitan ilmaasjata, sunnin end tegema asja, mida ma tegelikult teha ei taha ja ei naudi üldse. See, et ma püüdsin teha mingit konkreetset asja, ahistas mind, piiras. Ma ei tundnud kunstnikuvabadust, olin ainult närvis.
Niisiis võtsin kätte ja jätkasin tööd merele vaatamata, lastes hoopis fantaasial lennata ja pildil kooruda sellisena nagu ta iganes tuleb. Oli küll kahju, et ei saanud siiski oma merepilti, aga nauding iseeneses oli mu jaoks tähtsam ja nii jätkasin liikumist nagu ma seda sel pildil nägin. Koorus välja ka seda, mida ma enne ei näinudki. Samas oli lõpuks seal kõik olemas - olid kõrkjad, oli relss, mis merele viis… Oli isegi paadike, mis sedamööda merre oli läinud.
Mingil hetkel otsisin ise Tiidu üles ja rääkisin, et ma ei suutnud esialgset motiivi teha ja sodisin kõik üle j
a ta algul tuli minuga kaasa selle mõttega, et vaadata, kas ehk siiski asja saab sellest, aga kui kohale jõudis siis kahetses, et enam tõesti ei hakka seda üle maalima, sest see abstraktne kujund seal on juba asi iseeneses ja ei taha enam hakata seda rikkuma. Niisiis sain vabad käed pildile säravamaid toone juurde panna ja lõpetada ta sellisel kujul nagu ta on. Selline ta siis lõpuks sai, ma ise olen peaaegu rahul.
Akrüül
Alus: Lõuend raamil
Suurus: 60×20cm
Vaata ka:
Kruusakarjäär
Järgmiseks peale maanteed läksime samal päeval kruusakarjääri Koguva küla taga. Olin ausaltöelda ennelõunasest maalimisest väsinud ja ei tahtnudki eriti mingit pilti teha ja sama lugu oli mitmete teistega. Mõtlesin võtta motiiviks midagi karjääriga väheseonduvat, nagu nii mõnigi teine, aga samas on mul komme, et pilt peaks kajastama mingilgi määral seda kohta. Mõtlesin roostetavatele elektrikappidele ja postidele ja majadele. Riina aga ärgitas mind, et ma pean tingimata kivi maalima, et mul tulla see nii hästi välja. Võtsin siis taas end kokku ja võtsin pisikese formaadiga aluse kaasa (sest suurt ma ilmselt poleks jõudnud enne ööd) ja hakkasin motiivi otsima.
Kohti oli mitmeid - suuremaid ja väiksemaid kive, erinevaid karjäärinõlvu, isegi eri värvides niivõrd kuivõrd kruusakivi saab olla eri värvi. Lõpuks leidsin koha, kus peenikesest purusest seinast paistis välja kaks nukki suurema kivi vööndeid, mis olid üllatavalt regulaarsete pragudega, meenutades niimoodi telliskiviseina. Üks neist veel heledam ja teine tumedam. Ja üle selle paistmas päikesesäras karjäärinõlv, sellel säramas roheline rohi. Motiivi küllalt.
Ma olin maalimas teistest täiesti eemal, isegi eraldi karjääriaugus, ja seega ei saanud töö tegemise jooksul kordagi Tiidult nõugi küsida. Aga mulle meeldibki tegelikult üksinduses maalida väga, kahju ainult on, et nii ei saa asjatundlikku nõu. Tegin pildi valmis omaette ja jalutasin teiste juurde tagasi tundega, et jälle on pilt nässu läinud, sest tundsin, et 
hinge ei ole sees, värv on elutu, maalioskus paistab lapsik. Aga ka siis teised ütlesid, et on ju hea küll jne ja isegi Tiit teatud mööndustega pidas normaalseks - mööndus siis selle suhtes, kui ma ülalt servast “narmad” ehk rohu ära kaotan, vähemalt sellise regulaarse nagu ta mul oli, ja kivid vähem telliskivilikuks teen, eri suuruse ja kujuga kive tekitan. Seda kõike ma viimasel päeval ka tegin, kui mul teised tööd olid korras. Ta on siiski endiselt minu arvates kõige kehvem pilt sellest laagrist.
Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 35×27cm
Aga vaadake vähemalt neid fotosid, mis ma karjääris tegin - osad motiivi otsides, osad lihtsalt kuna olid huvitavad.
Vaata ka:
Väina tamm
Järgmise päeva hommikul läksime kohta, mille suhtes Tiit imestas, et me seal eelmistel aastatel ei käinud - Väina tammile, mis ühendab Muhumaad ja Saaremaad. Talle meeldib seal sellepärast, et seal ei ole liialt rohelust, on võimalik valida motiiv merelt, maalt või maanteelt.
Mina kardan mere maalimist. Kahe aasta jooksul, mis ma olin käinud maalilaagris Muhumaal, mis on merega ümbritsetud, kus meri on üks armastatumaid motiive, ei ole ma teinud ühtegi pilti, kus meri ja taevas oleksid olnud peategelased või isegi korralikult läbi maalitud. Ka seekord, kartes merd ja mäletades oma eelmise päeva läbikukkumist (nagu ma tol hetkel arvasin) rohelise maalimisega, võtsin ette hoopis maantee, mis lähedalt vaadates on ju päris kirju eri kividest.
Maalima läksime lühikesele teejupile, kus jalgrattatee on eraldi muust sõiduteest, on suisa eraldi tamm. Samuti olid selle otsal ka puhkamiseks lauad-pingid. See tee oli rahulik, aga ääristatud piirdega, mis kunagi oli olnud oranž - eredat ja aktiivset värvi, mis tee loomusega sugugi kokku ei läinud. Minu jaoks vastandus see tee täielikult sellele aktiivse sõitmisega koormatud autosõiduteele, mis aga oli ääristatud ainult kerge halli trossiga. Lisaks võlus mind just see koht, kus need kaks kohtusid ja jalgrattatee lõpes (tegelikult jätkus küll sõidutee servas).
Päris õiget nurka selle kõige kajastamiseks - aktiivne tegevus sõiduteel, rahu ja vaikus jalgrattateel ning nende kahe piirde vastandlikkus, oli võimatu leida. Niisiis moonutasin perspektiivi nii, et vaatasin rahulikku teed väga madalalt ja detailselt - et suure tee värvikuse ja liikumisega võistelda, natuke isegi selle üle domineerida, pidi teda olema suurem laik - ja sõiduteed ja sellel sõitvaid autosid (mida liikumise rõhutamiseks tegin ainult värviliste udukogudena) “vaatasin” praktiliselt õhust selle kohalt. Samuti muutsin ümaramaks teeserva, et see elegantselt vasakusse ülemisse nurka suunduks.
Töö teostamine oli väga nauditav, sest ma teadsin algusest peale, mida ma pean tegema ja kuidas. Natuke kontrollisin oma arvamusi küll ka Tiiduga üle, arutasin näiteks, kas peaks ikka panema väikesed rohututid ka pildile või teeks täiesti ilma; kas üritada neid trosse, mis sõidutee piirdeks olid, pildil välja tuua jms. Tema aitas mul ka aru saada, et hoolimata linnulennul vaatenurgast sõiduteele on seal vaja värvida sisse ka kerge perspektiivitunnetus.
Pilt sai valmis ühe korraga, allkirja alla ja lõpetatud. Riina Rillo, 
kes ise teeb väga mõnusaid emotsionaalseid pilte, pidas seda pilti oma lemmikuks ja ahhetas värvimöllu pildi paremas ülemises nurgas vaadates.Temaga on ka see kummaline asi, et ta pidas jalgrattatee piiret hoopis augu servadeks pildi järgi - ja seda suutis selle ütlemise peale ka mõni teine, aga ma ise küll mitte, ükskõik kui palju ma proovisin. Ilmselt olen ma ise endiselt selles pildis sees, mis reaalselt kohapeal oli.
Samuti ei pea ma seda kindlasti eriliselt heaks pildiks, sest selle tegemine oli minu jaoks kuidagi mehhaaniline hoolimata sellest kõigest, mida ma mõtlesin ja tundsin selle koha suhtes. Ma ei olnud ilmselgelt veel korralikult maalilaagrisse sisse elanud.
Akrüül
Alus: Lõuend papil
Suurus: 46×38cm
Vaata ka: