liriel of nothing important

I wanted to write about Anathema - a band I had discarded as something just not me long ago, but found again lately. I wanted to tell you about how it is not true that it is depressive in nature, but a little contemplation brought me to understanding that it is not Anathema that is not depressive anymore but me.

When I was younger, I was certainly depressed. I could feel down and wallow in it for days and weeks and months. I was living in my daydreams (part of them about different ways to die suddenly) and almost didn’t notice the world around me - at least this is my theory for the reason I don’t remember more than a few moments from my life. That is why I know what is depression, why it is freaky and how it can be enjoyable.

Now, when I am independent, somehow more in control of my life, I have grown more real, more interactive and social, more happy overall. I don’t say I don’t live in daydreams anymore - I do, that is what makes routine activities like running enjoyable - but I am happy and the reality of my life balances out my daydreams that probably will never come true more than in my mind. I am alone (e.g. without a man), sure, but I am happy.

And that is why depressive music doesn’t depress me anymore. I know these are sad thoughts, I get the connection, I feel it, but I don’t feel it as my own feelings but as someone else’s, someone to commiserate. I don’t feel it as depressive for me, as a danger for my happiness as I did just a few years back, when I started to avoid it just for this reason. Funny, how such things can change in so little a time.

I know I’ll regret writing it but I will nonetheless. The only music that is really depressive for me, one that I do avoid still, is music that speaks about hope for everyone to find their one true love, where they least expect… I don’t believe in there being an accessible one true love. And still I crave for it. And still I wouldn’t change my life to let someone in - I am so happy as I am. And so love songs bother me more than “depressive” music.

* Curiously, I don’t think about myself as being very addicted or dependent on music, yet I find myself again and again writing about it. It is a very curious phenomena.

** So, people who know me now, try to imagine me even more passive and silent and unnoticeable…

Last weekend I attended a rock festival, but before I went there I was asked by a very normal average middle-aged woman, why would I listen to that kind of music. To my surprise it was just the question I had been waiting for - I instantly exploded with a passionate and quite lengthy speech. I hadn’t even thought about it throughly before, I didn’t even doubt I might have definite opinion about it. Sure, I like to listen to it as much or more than many other styles, but I hadn’t spelt out the reason, why should anyone. Isn’t it violent and pagan and generally bad? The whole weekend while listening to these very different bands, none of them actually my primary favorites (many of them had me cheering and jumping for them anyway, partly because they were enjoyable apart from not having my maximum approval, partly because of the cold rain all of Saturday), I caught the idea into a tighter focus and I think I can formulate it more fully here for you.

Primary reason why I like rock and metal is because they are intelligent music. It may seem strange to people with only slight acquintance to them but I do experience them as such. Hard rock music is much more complicated, the feelings raised more primal and rare, the questions and answers more thought-provoking. When you have felt your way through the songs, you start thinking about things you never would think about otherwise. For me listening to pop music is like watching the world through simplifying and nicefying pink glasses - you don’t see the problems, you don’t see the whole picture - you see only the things which are enjoyable and nice to see and feel. Oh yes, it is nice to listen to (as I have said, it is difficult to find a style of music, that wouldn’t be enjoyable in some way or other), I don’t sneer at that at all. Simple and beautiful, so nice to dream about a perfect world… Quite in contrast, hard rock and metal raise issues most people try to shut out of their lives, you see all the problems and desperation all around you more clearly, you can see more of the whole suddenly. I don’t say popular music doesn’t, but when it does, it never goes as deep, never is so meaningful and - what is more important - the nice simplistic music and the overall tone shed the seriousness and woo people into thinking that they are profound and interesting now that they have listened and agreed and forgotten.

The music is the part that is primary source of satisfaction for most people. I like that music better because it is more complicated, more interesting to listen to. I am not a music expert and I am not good at describing music so this part of the explanation has to be left as simplistic as that. I know, some other styles are complex and enjoyable as well, but they tend to do just what popular music does - let us see the world as a much nicer place than it really is on the premise that when people feel nice when listening to a music, they like that music. I do like jazz and ambient and classical and ethno as styles I have found to be interesting and enjoyable music, but they don’t have the part I described earlier. They are enjoyable as the part of life and world that really is worth living for, though.

And there is a third part - I have never seen other music styles raise those primal wild forces and feelings in people. Rock and metal raise the age-old inner power in people, the almost-forgotten will to fight, the desire to do what is right, the unity, the wisdom, the understanding, the … While other music only raises more fun, more sex, more careless enjoyment, metal makes you want to stand up for yourself, for your country, for humankind, for the world, for … The feeling inside is raging, its more powerful and true than any you could feel listening to nice pop music with its simple tunes (that do stick to your mind too easily). Listening to pop music you could find yourself in love easily, that is a primal feeling, quite nicely so, but it is also more usual and simple, one not easily forgotten by anyone. You mate, you get a child, you live happily ever after - right? Newsflash! That is not what life is all about.

Three parts and I think I have covered all of why I love it. Oh, wait, not quite. I do like to party wild, I do like to forget myself in rock’n'roll-all-night-and-party-every-day and that is something many rock bands popularize as well. But in my mind that is quite similar to other styles and not really a reason to listen to just that style. That is similar to pop artists - anyone would like to party on forever, wouldn’t they? So let’s make a song with a catchy tune about something everybody loves and they will surely love us as well. They will even when it is not in the usual musical style for such thoughts, because then you could enjoy it in your familiar style. Not everybody is as many-faceted as me when it comes to enjoying different music.

Now about some wrong reasons to listen to harder music.

Many people enjoy depression. Freaky, but yeah, depression is kind of enjoyable. Been there, done that - don’t want it back. And this music is depressing if you let it be so. Don’t. Depression ruins you. You should see and react to depressing things, but you shouldn’t react by feeling down yourself - you should react by thinking, “That’s the way world is, it’s good to have a clear picture of it so I can think of what to do about it.” I know, some people can’t stand up to it, are weak in face of these things. I say - toughen yourself up gradually. You need it to live anyway. Me, I don’t even see that music as depressing anymore (several people have remarked on that recently, that is how I have noticed the change).

Many people think they are tough guys because they listen to that kind of music. Yea, right, I’m so impressed.  They are childish, playing games with their toy-skulls and -swords, showing off and going off the scale of interest for me. I think they are stupid and boring, just as stupid and boring as the drunks in front of shops in small towns/villages.

And a disclaimer: Not all metal bands are good and interesting and thought-provoking; many bands are actually difficult to understand at all and many don’t make it across. This is the same in every style.

Kirjutasin mõnda aega tagasi, et tahan endale kassi. Et olen teda tahtnud juba väiksest saadik. Sõnade maagia aitas - järsku hakkas plaan aina reaalsemaks muutuma. Üks hetk ostsime Ragnariga ära kassi WC. See omakorda lasi mu emal aru saada, et mul on selle asjaga tõsi taga. Ja siis käis ta oma sõbrannal külas ja sõbrannal olid just kassil pojad. See õnn! Ta helistas mulle kohe ja kirjeldas neid kahte. Üks must - see mulle meeldis - pool-angoora - see mind hirmutas. Teine hall ja triibuline nagu minu vanemate ammu täiskasvanud lühikarvaline. Esialgu jäi jutt lahtiseks - esiteks olid kiisupojad alles liiga pisikesed, et neid emast lahutada, teiseks ei olnud mina selles eelmises kirjutises kirjeldatud probleemi lahendanud.

Aeg läks, mingi aeg käisin neid vaatamas. Räägiti, et must on aktiivsem - ja imestati, et mulle see ei meeldi (mulle meeldivad eelkõige rahulikud kassid, kes armastavad sülle pugeda ja nurruda, mitte aktiivsed kassid, kes muudkui mööda tuba ringi jooksevad ja iga ettejuhtuva asjaga mängivad - see on ka põhjus, miks mulle täiskasvanud ja teatud eneseväärikusega kassid lähedasemad on) - ja hall on rahulikum. Paitasin siis halli rohkem ja hakkasin kahtlema, kumba ma ikkagi tahan. Kuigi mulle idee mustast nõia-kassist meeldis rohkem kui hallist vanemate kassi sarnasest, meeldis jällegi mõte mitte-angoorast ja rahulikust kassist. Selles suhtes muidugi läksid minu ja teise otsustaja - minu poja - arvamused lahku. Kahtlus kasvas, mõtlesime isegi, et võtaks siiski hoopis kuskilt mujalt, laiendaks oma valikuid. Aga kõik jäi lahtiseks.

Tasapisi lahendasin ka seda probleemi, mis eelmises kassijutus. Kirjutasin uuesti G4Si ja selgitasin neile oma kahtlusi nende antud loomaandurite tööpõhimõtte kirjelduse õigsuses. Ei vastatud. Kirjutasin uuesti. Siis vabandati ja öeldi, et mul olla õigus - häire tekib siiski ainult siis, kui mõlemas tsoonis korraga on liikumine. Samas ei ole valehäire välistatud, näiteks kui kass ronib ise kuskile üles ja lükkab maha midagi veerema. Otsustasin selle riski võtta ja elutoa ja köögi kassitsooniks teha, magamistubadesse ongi hea, kui kass iseseisvalt ei lähe. Tehnik käis kohal, tegi muuhulgas ka regulaarse hoolduse ära ja lahkus. Sellest, et ta andurile viivituse unustas peale panna ja et pidin terve nädal igal uksest sisenemisel jälle G4S kõne vastu võtma ja parooli ütlema kuni nad tulid ja selle korda tegid, ei hakka pikalt kirjutama. Igatahes sai see probleem lahendatud.

Aga kumb neist? Vahepeal olin jõudnud järeldusele, et olgu ta milline tahes, must peab see põrguline olema. Nime küsiti mu käest korduvalt, aga ei suutnud valida. Mõtlesin ühe oma lemmikkoomiksi lemmiktegelase nime võtta - Percival ehk Percy - aga siis mõistsin mingi hetk, et mu pojakene väänab oma keelt mõttetult ja see kõlab kokkuvõttes ühe eestikeelse vägisõna sarnaselt. Ja seda ma ju ometi ei taha. Siis mõtlesin Kratt - et must ja aktiivne, kindlasti sobilik nimi. Mu pojakene tuli välja sarnase nimega - Paharett -, aga minule tundus see viitavat liialt sellele, et ta on mingitmoodi paha. Kõik jäi lahtiseks endiselt.

Aeg läks. Järsku, täiesti ootamatult tuli mu vanematelt ettepanek - nad lähevad pühapäeval Türile¹ ja võiksid samas ka R. (eelmise kassiomaniku ja ema sõbranna) juurest läbi käia ja kiisu kaasa võtta. Võtsin sõnast - jah! toodagu! - ja seadsin paar päeva varem kassile valmis esmavajaduste rahuldamise nurga. Ise aga läksin enne seda pühapäeva Rabarockile. Oli lahe üritus - sellest püüan kirjutada mõni teine aeg, mis huvitavaid arusaamisi see üritus minus muusika kohta tekitas, mida ma kindlasti tahan formuleerida mingiks kirjatükiks (kui ma ainult mingi aja leian!) - ja ühel kontserdil seistes tuli järsku idee, et võiks ju ka ise minna kiisule järgi - Türi on siinsamas ligidal. Kui vanemad sinna lähevad, siis vaja vaid mind Järvakandist peale võtta ja koos minna. Sms ja teine ja oligi kokku lepitud.

Kohale jõudsime, siis kuulsime kurba lugu. Peres on parasjagu ka kutsikas Reku ja see oli ühe kassipojaga mängides sellele kogemata otsa peale teinud. Hallile. Kurb, mis asjad juhtuvad, hoolimatud, seda need koerad oskavad olla. Aga minu must (Myblack :D) oli endiselt elus ja tol hetkel juba ohutult kutsikast eraldatult toas. Armas oli. Pelglik oli. Ja kui kutsikast mööda autosse läksime, siis paaniliselt püüdis ronida mu süles veel kõrgemale.

Ja kui autoas sõitsime, siis tükk aega kiuksus õnnetult. Aga rahunes ja jäi mu süles magama. Magasid need kaks poissi - 6-aastane Ragnar ja 2-kuune Kiuks - minu najal seal ja tundsid end turvaliselt. Koju jõudsime, siis puges pisike ruttu väiksematesse nurkadesse ja kiuksus seal. Palju kiuksus. Hüüdsime teda siis Kiuksuks. Aga ära harjus kohaga. Ja nüüd ei saa enam minust eemal olla - isegi pilti tegin temast nii, et ühte kätte võtsin fotoka, teisega püüdsin teda pildistamiskaugusele panna ja ruttu pilti ära teha enne kui ta jälle minu juurde tuleb. Minu juurde, minu kaissu, minu nurrumasin, minu kaisupõrguline.

Ehk siis, mida ma olen tema kohta teada saanud? Ta siiski armastab eelkõige süles istuda ja nurruda, aktiivsest kassipojalikust mängimisest on asi kaugel. Või võibolla ta tunneb end ainult süles ja kaisus turvaliselt. Sest niipea, kui ma ta maha panen, et suvalist toimetust teha, mille juures ta segaks, ta tuleb nii mu lähedale, kui vähegi võimalik on, ja hakkab kiuksuma jälle lootuses mu sülle tagasi saada. Haruldastel hetkedel ta siiski ka mängib, minu tossud ja nende paelad on tema lemmikmänguasjad. Ja hommikul või õhtul kui mina olen unine ja pikutan voodis, siis on väga hea mu põsele pehme käpaga pai teha ja siis silmi limpsida oma kareda keelega.

Härra on väga hästi kasvatatud ja teab, kus ja kuidas oma esmavajadusi rahuldada. Häda ära teinud, ta isegi püüab sinna peale kraapida, aga kahjuks kraabib ta hoolikalt pigem kasti serva kui sisu ja siis vaatab jälle - ikka ei ole haisev hunnik kaetud…

Söögiga on pisike härra aga peps. Tuli ta maaperest, kus pakuti värsket sooja lehmapiima ja värsket kohupiima - poest ostetut ta minult vastu ei võtnud. Küll meeldis talle Whiskasi kiisueine nii konservi kui ka kuivtoiduna. Vett joob peale seda, kui on korra käpaga katsunud, kas see sobib. Singiviilu murrab nagu oleks see saak ja sööb ka muidugi ära.

Väljanägemiselt aga näeb ta välja tõeline põrguline. See on üliäge! Must - aga mitte süsimust vaid kergelt pruunikas. Karvad sassis ja püsti. Rinnaesisel on väike heledam tutt, samuti üksikuid heledaid karvu mujal. Näiteks kõrvade külgedel. ma ei suuda ära oodata, kui ta juba suuremaks kasvab ja õige välimus välja tuleb. Ma olen täiesti kindel, et see saab olema ainukordselt lahe.

Nimi? Kiuks ei saa jääda, see on kõigest ajutine nimi seniks kuni õige nime välja mõtleme. Kratt ta iseloomult ei ole või siis suudab ta seda niivõrd hästi peita esialgu, salakaval teine. Ta on põrgulise väljanägemisega härra, kes käitub armsalt, nurrub palju. Kaspar või Kissparr tundus mingi hetk õige, aga natuke nagu viitaks rohkem mänguhimulisemale. Mirr või Murr tunduvad mulle sobivad - vihje nagu nurruvale Murile. Samas tahaks, et nimes oleks S sees, kassidele on see täht tähtis. ja kiuksub ta nii armsalt ja ainulaadselt. Mirr Kiuks? Kaks nime on natuke palju?

Muide, ma ei arva, et tal peaks kogu elu olema üks nimi nagu inimestel. Inimestel on see ühe-nime-teema üldiselt selleks, et üheselt vastutajat viidata. Õige nimi on inimesel tihtipeale sarnaselt indiaanlastele hüüdnimi, mis vahetub vastavalt seltskonnale ja vastavalt sellele, kuidas areneb ja muutub hüütav isik. Samamoodi ilmselt hüüan ma ka oma pisikest lemmikut erinevatel eluetappidel erinevalt. Aga kui kellelgi on sellise kirjeldusega kassinoorhärrale head nime pakkuda, siis ma heal meelel loeks seda kommentaaridest.

1. mitte külla Jürile. Sorry, ma olen ka seda nalja liiga palju kuulnud, et see mulle naljakas tunduks. Nagu ka Kaja-kaja-kaja-kaja…